79. aasta 24. august ärkas Vesuuv ning mattis tolmu ning tuha alla kaks linna Herculaneumi ning Pompeii. Linnad hukkusid erinevalt. Herculaneumi peale veeres mudalaviin tuha, vihma ja laava segu, mis tungis tänavaile, tõusis, kasvas, ning lõpuks mattis kogu linna. Kes jäi natukenegi põgenemisega hiljaks, hukkus. Pompeiiga oli aga lugu teisiti. Seal oli pääsemiseks ainult üks võimalus põgeneda. Kõigepealt tuli peene tuhavihm. Seejärel langesid lapillid, ning peale neid mitmekilogrammised pimsskivitükid. Neljakümne kaheksa tunni pärast oli jälle päike väljas. Pompeiid ning Herculaneumi ei olnud enam. Enne kui keegi linnad avastas, möödus tuhat seitsesada aastat. Algul ei teadnud keegi midagi muud peale selle, et kaks linna on mattunud tuha alla. Kuid aegamööda hakati mõistma katastroofi koledust, tema äkilisust. Laava, muda ning
temperatuurid langesid umbes 3 kraadi. Enne 1815. aasta purset oli vulkaani kõrgus umbes 4300 meetrit. 9 5.7.Krakatau Ohvrite arvult teine juhtum pärineb aastast 1883, kui samuti Indoneesias paiknev Krakatau vulkaan plahvatas ning hukkunuid oli 36000- teadaolevalt tugevaima heliga plahvatus inimkonna ajaloos, mida kuuldi ka 3500 km kaugusel Austraalias. Vulkaaniline saar ise oli inimtühi, kuum tuhavihm tappis umbes 1000 inimest Sumatra saarel, ülejäänud inimohvrid põhjustas hiigellaine. Atmosfääri paiskus umbes 25 kuupkilomeetrit vulkaanilist materjali, plahvatuse võimsuseks on hinnatud 13000-kordne Hiroshima tuumapommi plahvatus. 5.8.Mount Pelee Inimohvrite arvult kas 3. või osadel hinnangutel isegi 2. kohal on Mount Pelee purse Martinique saarel aastal 1902. Keegi ei tea täpselt, mitu inimest hukkus Kariibi meres paikneval Martinique saarel 8. mail
observatooriumi direktoriks. Tervelt 16 aastat käis ta oma instrumentidega Vesuuvi otsas, et “katsuda vulkaani pulssi“. Pärast tugevat purset 1872. aastal tõusis Palmieri hingematvaid gaase trotsides Vesuuvi kraatri servale, et jälgida lähedalt laavavoole. Kuid Vesuuvi uinus ja ärkas uuesti alles 1906. aastal. Vesuuvi aktiivsus suurenes tegelikult juba 1905. aasta varakevadel. Aja jooksul pursked sagenesid ning nendega kaasnenud maa-alused tõuked, kivirahe, tuhavihm ning kuumad gaasid ohustasid observatooriumi töötajaid. Vesuuvi kirdenõlva lähedal paiknevad külad mattusid tuha alla. Purunes ka uudishimulikke kraatri servale toimetatud ripptee. Kuid massiivne observatooriumihoone jäi terveks. 18. aprillil 1906 hakkas Vessuv uuesti purksama, kuid juba kesköö paiku muutus purse nõrgemaks ning gaasid hakkasid hajuma. Vesuuv rahunes täielikult alles järgmise kuu alguses ning taevas selgines. Alles siis selgus kogu kahju, mis oli suurim pärast 1631
annaabi.ee 
