Wertherile meeldis rohkem lihtsam ühiskonna kiht, kuna nad oli sõbralikumad. Ta ei sallinud kõrgema klassi inimesi. Aga ta hoidis väga oma lähedasi eriti Lottet, kellele ta halba teha ei tahtnud. Werther oli ise ka teiste vastu sõbralik ja heasüdamlik, aga seltsimisega olid tal probleemid. Wertherile ei olnud raha tähtis nii nagu lihtsam ühiskonnakiht. Näited: ,,Vaata nii arvestavad nad mu soovidega, nii võtavad nad appi kõik väikesed sõprusavaldused, mis teevad tuhatkorda rohkem heameelt kui need pimestavad kingitused, mille puhul meid alandab kinkija auahnus"(lk85) Wetrher ja loodus Milline oli Wertheri suhe loodusesse? Wertherile meeldis väga loodus. Talle meeldis seda väga täpselt kirjeldada. Loodus võrdles oma eluga. Tema meeleolu muutus palju paremaks kui ta sai looduses viibida. Tema lemmik paik oli kaevu ääres, kus asus allikas. Näited: ,,Linn ise pole kuigi õdus, ümbruse loodus aga on kirjeldamatult kaunis."(lk8) ,,Oli oivaline päikesetõus
· Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja? Kaasarebitu tunneks viha ja valu, ja kui läheks valguse kätte, silmad täis selle kiirgust ei oleks ta võimeline nägema mitte ühtegi neist mida peab tõeliseks · Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud? Ei sest tal oleks liialt palju mida vaadata ja uurida · Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi? Ta näeks tuhatkorda paremini nendest, kes seal koguaeg olnud on, ta tunneks ära kõik kujutluspildid
seisatama, esiotsa ehmatusest tardudes, siis ärarääkimata rõõmust särades. Seal seisis Gabriel -- nagu Kissi poeg peajagu kõigist kõrgem, õõnsate paledega, auku vajunud mustade silmadega, nägu kahvatu kui surnul, jooned kibedast tundmusest viltu kistüd; see ei olnud endine uhke, kangekaelne ja lustlik Gabriel, vaid silmanähtavalt kurjast saatusest kiusatud inimene, haigusest kurnatud ja hingevalust vaevatud, aga siiski elus, kahtlemata elus! «Ei, ja tuhatkorda ei!» tuli hääl valju karja-tusena Agnese suust. Surmkahvatus kattis ta nägu; ta tuikus ja kukkus maha: ta oli minestanud. Rahvast puupüsti täidetud kirikus tõusis ilmatu kihin ja kähin. Seda oli sagedasti nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua paluda ja meelitada lasksid, enne kui igatsetud «jah» nende suust tuli, aga valju, nii kindlat tõrkumist ei olnud veel keegi kuulnud. See pidi midagi tähendama, seal pidi mõni saladus peidus olema. Oi, sellest sai palju juttu teha!
annaabi.ee 
