Nende nõete järgi (v.a. 7) ongi tänapäevaste ahjude kolded konstrueeritud, õigesti ehitaud kolle annab põhilise osa ahju võimalikust maksimaalsest kasutegurist. Sellega kaasnev kütuse kokkuhoid õigustab mitmekordselt selle lisatöö mille toob kasa hea kolde ehitus. Restiga kolle võimaldab põlemisõhu tunduvalt parema ligipääsu kütuse kui umbkolle, seetõttu on põlemistemperatuur koldes kuni 200 kraadi kõrgem. Eriti märgatava on tuharikaste kütuste näiteks turpabriketi tunduvalt täielikum põlemine restkoldes. Restkolde peamiseks põhjuseks ehitamisel on pottseppade nõrk põletamisteooria tundmine (loe: laiskus), ning püüda ahju üles laduda võimalikult väikse töömahuga. Kuna koldes on temperatuur kõige kõrgem ja tänu sellele põhiline osa põlemissoojust kolde seintes, siis on ahju kasutegur lähedane kolde kasutegurile. Umbkoldga kasutegur on 0.3 ja tuharestiga varustatud kuni 0.7 mille tulemusena
õnnestu, seda eriti väikese reaktsioonivõimega kütuste korral. T. Beltingi andmetel [14] on fossiilkütuseid põletava elektrijaama korral tavapärane CO emissiooni nivoo 0,07g/kWhel.Sama autor pakub fossiilseid kütuseid põletavate elektrijaamade korral NOx emissiooni tasemeks 2,0 g/kWhel. Tahkete osakeste (lendtuha ja tolmu) emissioon katlamajadest ja soojuselektrijaamadest on tõsiseks keskkonda saastavaks faktoriks, eriti tahkete, tuharikaste kütuste põletamisel. Tahkete osakeste emissiooni tase on Euroopa Liidu maades limiteeritud söe põletamisel väärtustega 50 100 mg/m3, kütteõli põletamisel väärtusega 50 mg/m3. Reaalset emissioonide taset (g/MWh) sõltuvana kasutatava kütuse liigist, kasutatavast kütuse põletamise tehnoloogiast ja katla soojuslikust võimsusest (kütuse järgi) iseloomustab tabel (vt Tabel 10 .16, andmed Karl W. Schmitz, Günther Koch). Tabel 10
annaabi.ee 
