toodangut. Tema imestusväärsete gravüüride seas leidub üks ofort, mis kujutab arvatavasti doktor Fausti * ja mida võimatu on ilma sügava erutuseta vaadata. Teie ees on sünge kong, selle keskel laud täis veidraid esemeid: kolpasid, gloobusi, retorle, sirkleid, pärgamente täis hieroglüüfe. Doktor istub laua juures laias mantlis, peas kulmudeni surutud nahkmüts. Temast on näha ainult pool keha. Ta on oma määratu suurelt tugitoolilt pooleldi üles tõusnud, ta kokkupigistatud käed toetuvad lauale ja ta silmitseb uudishimu ja hirmuga suurt maagilistest tähtedest koosnevat kiirgavat ringi, mis tagumisel seinal paistab nagu päikese spekter pimedas toas. See kabalistlik päike näib silmade ees värisevat ja täidab nõrgalt valgustatud kongi salapärase kiirgusega. See on jube, aga ka ilus. Midagi Fausti kambri taolist avanes ka Jehani pilgu ees, kui ta oma pea uksepilu vahelt sisse söandas pista
häbiks ja tema enese suureks kahetsuseks ei näinud ta seal seda tuld, elevust ja liikumist, mis tavaliselt hea eine eel valitsevad selles maiuse pühapaigas. Advokaadile oli kahtlemata teatatud visiidist, sest ta ei väljendanud mingit üllatust, nähes Porthost, kes talle lähenes küllaltki sundimatu ilmega ning viisakalt tervitas. «Me oleme sugulased, nagu näib, härra Porthos,» ütles advokaat ja tõusis käsivartele toetudes veidi oma pilliroost tugitoolilt. 356 Vanamees, kelle kidur keha kadus suurde musta vammusesse, millesse ta oli mähitud, näis kahvatuna ja kuivetanuna: ta pisikesed hallid silmad hiilgasid nagu rubiinid ja tundusid olevat koos ta grimasse tegeva suuga ainsad näoosad, kus oli säilinud elu. Õnnetuseks hakkasid jalad keelduma selle luise masina teenimisest: juba viis-kuus kuud tagasi oli hakanud see nõrgenemine end tunda andma ja vähehaaval oli väärikas advokaat muutunud peaaegu oma abikaasa orjaks.
annaabi.ee 
