Kõik õpilased ei talu kindlasti ühesugust pinget ning nõrgemad on valmis kergemini alla andma. Koolis on abiks õpiabi tunnid, mis toetavad last tema keskendumisraskustes, nõrgemas tajus või tähelepanu koondamises. Kui on ilmnenud õpilasel käitumises probleeme, siis kindlasti peaksid sekkuma kooli tugispetsialistid, et varakult saaks õpilane abi. Abi vajab kindlasti ka lapsevanem, et ka kodustes tingimustes oma last toetada. Tugispetsialistidest on võimalik abi leida psühholoogilt, logopeedilt, eripedagoogilt ning ka sotsiaalpedagoogilt. Üsnagi mõistmatu on minu jaoks olukord, kus üritatakse kaotada väiksemaid, kellegi arvates „vähem elujõulisemaid“ koole ja liita need suuremate ja „võimsamate“ koolidega, mille tulemuseks tekivad nn „mammutkoolid“, kus keegi ei tunne kedagi.Väikeses maakoolis tuleb selgelt välja see, et õpilane vajab individuaalset lähenemist, selleks ei pea õpilane olema
kui kakskeelseid. Kindlasti mõjutab teenusele jõudmist ka tervishoiuteenuste kättesaadavus, vanemate haridus ja teadlikus, inglise keele oskuse puudumine, sotsiaalmajanduslik staatus, pereliikmete teadmatus puudest, vähene teenuste propageerimine ja negatiivne ühiskonna suhtumine ning häbimärgistamise hirm. Siin aitab kindlasti teadlikkuse suurendamine nii riigi poliitika kui spetsialistide enda abil. Ameerikas töötavatest tugispetsialistidest räägib selle kokkuvõtte alusel ainult 6,5% kahte keelt. Enamus räägib inglise keelt ja ainult 2,21 % spetsialistidest räägib muud keelt, kui hispaania keelt või inglise keelt. See näitab, et klient ei saa emakeelset abi. Viimastel aastatel on seda olukorda üritatud muuta. On tehtud ülikoolides kraadiõppe programme, millega koos käib suurem praktika ja rahvusvaheline koostöö. Ülikoolides julgustatakse kaasama erirahvusest õpilasi, sealhulgas vähemusrahvaste seast.
annaabi.ee 
