tekkivate gaaside eemaldumine. Kuna kompostimine on aeroobne protsess, peab olema komposti sisemuses igas kohas piisavalt mikroobide elutegevuseks vajalikku hapnikku. Gaaside liikumine tagatakse kompostiauna aereerimisega ja segu struktuurse (hõreda) ehitusega. Aereerimine võib toimuda kas kompostimassi segamisega või sinna õhuhapniku juhtimisega. Struktuursust võib parandada tugiainete kasutamisega. Sobivateks tugiaineteks on turvas, puukoor, õled, hakkepuit ja olmejäätmed. Täiteaine valikuga võib mõjutada komposti toiteainetetasakaalu ja niiskusesisaldust. Sobiv niiskusesisaldus kompostis on 60-70 %. Liigne niiskus kompostis täidab kompostimassi poorid veega, mille tulemusena haprukuvarustus väheneb ja protsess aeglustub või seiskub. Hapnikupuuduses olev kompostiaun haiseb. Liiga kuivas massis aeglustub mikroobide ainevahetus ja nende arenemine. Kompostimisprotsessis vabaneb soojust
Ensüümide funktsioonidele vastavalt tekivad lõpp- produktina erinevad ühendid. Tähtsaimad absorbeeruvad ühendid on tärklist lõhustumisel tekkiv glükoos, rasvade lõhustumisel tekkivad rasvhapped ja glütseriin ning proteiini lõhustumisel tekkivad aminohapped. Suur osa süsivesikuid esineb söödas, eriti koresöödas mitte tärklise ega suhkruna, vaid komplekssete ühenditena, nt tselluloosi või hemitselluloosi kujul. Selliste, ka tugiaineteks nim.ühendite lagundamiseks pole imetajatel kehaomaseid ensüüme. Neid võivad sünteesida ainult mikroorganismid, mida rohusööjate seedekulglas on piisaval arvul, et söödaosakesi lagundada. Mikroorganismid asuvad jämesooles (hobune, närilised) või mäletsejalistel vatsas, mis kujutab endast eelkäärimiskambrit. Selline asmeline seedimine annab mäletsejalistele kaks eripära: suurema osa söödaenergiast saavad nad
annaabi.ee 
