Meil on teatud järjepidevus ning anonüümsed loojad, keda tollane avalikkus nägupidi ei teadnud, kuna ajakirjandus ei huvitunud asjaosaliste eraelust ega pannud kedagi neist hoolikalt meigituna-riietatuna klantsajakirja kaanepildile. Kogu moeinfogi pidi mahtuma vaid kahe perioodiliselt ilmuva naistele suunatud ajakirja Siluett ja Nõukogude Naine lehekülgedele. Need, keda tänaval ära tunti, olid mannekeenid. Tänapäeval on aga pea iga moeosakonda sisse saanud tudengihakatis meedias tippdisainer. Igatahes pole kahtlust, et meil on omaenda moe ajalugu, mida sugugi häbeneda ei tule, eriti veel mitte seetõttu, et suurem osa sellest jääb nõukogude aega. Ka see on märkimisväärne etapp meie kultuuriloos ja lähimineviku mõtestamine alles vaikselt hoogu võtmas.
oluline. Aga kas ma siis pean lausa oma hoolivuse ja tundlikuse sisse neid koledaid sõnu pikkima? Tõesti pean, kui ma tahan lõpuni aus olla. Kui ma tahan, et oleks päriselt, siis ma pean. Ja seda ma tahan. Kas te kujutate ette, et ma panen oma raamatus ringi silkava vene rahvusest päti tänavapoisi rääkima nagu inglise dentelmeni? Ahh? Mina näiteks ei kujuta. Või on teil tõepoolest arvamus, et ööklubis sõbrad silmist kaotanud noor tudengihakatis valib sõnad kenasti pühakirjast, kui katus järjest rohkem ja rohkem sõitma hakkab? Kas teid ennast ei võtaks pisut ropendama, kui mõni idikas teie koolikoti wc-potti topiks? Kas mitte ühtegi vandesõna ei tuleks üle teie huulte, kui nooruse ignorantsuses tundub, et maailm ühel heal päeval kogu oma pasa just teile kaela valada on otsustanud? Ühte varianti teie vastusest ma eriti hästi uskuda ei julgeks. Käisin mõni aeg tagasi esinemas koos oma hea sõbra, noore luuletaja Kaarel B
annaabi.ee 
