Kadri Inselberg: olen n**r On hämmastav, kuidas Lääne-Euroopa riikides tuntakse noortele, kes kriisijärgsele tööturule sisenevad, kaasa, kuid Eestis on sõnast «noor» saanud vaata et sõimusõna. Emotsionaalselt kirjeldatud juhtumist sai üldistus kogu Eesti noore töötajaskonna kohta. Eelmisel nädalal avaldatud Rapla restoranipidaja sõimukõnet noorte pihta ei tasakaalustanud ka lisandus, et «tublide tegijatega ei ole tema tee veel ristunud». Ma parem ei hakka kirjutama oma tublidest noortest sõpradest, kelle tööpäevad venivad enese tõestamiseks vähemalt 12-tunniseks, kuna ka see oleks lihtsalt teise äärmuse rõhutamine. Laiema pildi saamiseks peaks meelde tuletama, et esiteks on töölemineku eas noori praegu väga palju, kuna tegemist on beebibuumi ajal sündinutega. Samas on välismaale õppima ja tööle minna praegu lihtsam kui iial enne ning seda võimalust kasutatakse agaralt
Platoni meelest on kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel oma täiuslikud olemuspõhjad- ideed. Ideed on muutumatud ja reaalsed, meeltega tajutav maailm aga on üksnes ideede muutlik ja ebatäiuslik koopia. Kujundas tervikliku õpetuse riigist. Riik pidi põhinema hüvel, olema muutumatu ja täiuslik. Ideaalne riik kasvatab tõeliselt vooruslikke kodanikke ja tagab, et ainult filosoofis saavad riigi etteotsa. Töötegemine jäägu vähemvõimekatele. Tublidest ja arukamatest kasvatatagu sõjamehed ja kõige arukamatest filosoofid-valitsejad. Nemad juhtigu riiki ja korraldagu kasvatust, mille peaksid saama ka naised. Võimekad naised võiksid pääseda ka filosoofide hulka. Riigis olgu kõik filosoofide range kontrolli all. Valitsejatel ei võinud olla peret ega eraomandit, et mitte tekitada omakasupüüdlikkust ja kutsuda võimu kuritarvitama. Reaalsetest riikidest hindas ta kõige enam Spartat. Aristoteles - Platoni õpilane
Teatrit tehti vaid kohalikus kultuurikeskuses ning needki olid kõigest isetegevustrupid. Mainima peaks ka seda, et teatrisse tegelikult lapsi eriti ei tahetud lasta, vähemalt Eha peres. Taaskord näide, kui range oli tema peres olukord. Selle-eest filmiõhtutel käis ta ikka, kuna seal näidati selliseid filme, mis korralikus venemeelses perekonnas kasvanud lapsele näidata võis. Enamasti näidati sõjafilme, kus venelane oli hea ja sakslane halb. Palju oli ka filme noortest ja armastusest, tublidest kolhoositöötajatest ning tüdrukutest, kes aurahasid said. Kõik filmid olid loomulikult kas kohe vene keeles või siis loeti vene keeles peale. Eriti mäletab Eha sellist filmi nagu "Vene ime", mida ta pidi koolis vaatama ning mis tema arvates ei olnudki mitte film, vaid lihtsalt lõputu hulk pilte. Muusikat kuulati nii palju kui raadiost tuli või siis lauldi ise. Selle jaoks olid olemas koorid, kus harjutamas ning vahel ka esinemas käidi. Laulupeole küll ei
annaabi.ee 
