Nii huvitav kui see ka pole, siis väga-väga ammu juba osati kasutada kõiki mõeldavaid viise nikotiini manustamiseks. Põhja-Ameerika hõimud suitsetasid piipu, Kesk-Ameerika rahvad sigareid ja sigarette, mille keeramisel võeti abiks maisilehed. Tubakalehepuru täistopitud pillirootükid, meenutavad uuema aja paberosse. Indiaanlased kasutasid nuusk - ja närimistubakat; mõned limpsisid tubakataimedest valmistatud pastat või zeleed, teised hõõrusid tubakataimedega või nende mahlaga nahka või haavu. Mõned Lõuna-Ameerika suguharud leotasid või keetsid tubakalehti vees ja jõid, mõnikord närisid ka lehti leotise kõrvale. Huvitav on mõelda, et juba vanasti tegid inimesed kõik võimaliku, et seda nikotiiniannust kätte saada inimene leiutas kõik, mida pidas endale vajalikuks. Nikotiin ei ole sugugi hea inimesele, ent inimesed satuvad sõltuvusse ja paratamatult tarbivad seda tänini. Huvitav fakt on nt. see , et tubakasuitsetajad,
poissi James Phipps. Poiss osutus hiljem rõugete suhtes immuunseks. 19. sajandil võeti vaktsineerimine lehmarõugetega laialdaselt kasutusele üle kogu maailma. L. Pasteur isoleeris marutaudi viiruse. Samas ei eristanud ta haigustekitajat bakeritest ning seega kuulub viiruste esmaavastaja au Vene botaanikule Dimitri Ivanovile, kes demonstreeris 1892. a., et tubaka haigust põhjustab bakterifiltreid läbiv taimeviirus. 1898. a. kordas Martinus Beijerinick Ivanovski katseid tubakataimedega ning nimetas haigust põhjustava viiruse tubaka mosaiigiviiruseks (TMV). Järgnesid teated teistest viirushaiguistest: 1898 Loeffler ja Frosch - veiste suu- ja sõrataud 1908 Ellerman ja Bang - kodulindude leukoos 1909 Landsteiner ja Popper - poliomüeliit inimestel on viirushaigus 1915. a. näitasid Twort ning 1917. a. d'Herelle, et ka baktereid nakatavad viirused - bakteriofaagid, põhjustades bakterirakkude lüüsi. Viriooni ehitus.
suuremal või vähemal määral naha pigmentatsiooni määramisel. Kvantitatiivseid tunnuseid määravad paljud geenid Kvantitatiivsete tunnuste avaldumist mõjutavad paljud keskkonnafaktorid. Tunnuste pidev muutlikkus on määratud kahe teguri poolt: 1) Kaks ja enam alleelipaari lahknevad ja kombineeruvad järglaskonnas üksteisest sõltumatult 2) Keskkonna mõjutused 9 KESKKONNA MÕJU FENOTÜÜBILISELE VARIEERUVUSELE. Katse tubakataimedega, mis erinesid õiekroonide pikkuse poolest, õiekroonide pikkust kontrollivad 9 erinevat alleelipaari, ehk 9 geeni. NII KESKKONNA KUI KA ERINEVATE ALLEELIPAARIDE SÕLTUMATU LAHKNEMISE JA KOMBINEERUMISE OSA JÄRGLASKONNA PIDEVA FENOTÜÜBILISE MUUTLIKKUSE MÄÄRAMISEL. Mida rohkem geene (ja nende alleele) kontrollib antud tunnust, seda sujuvam on fenotüübiline varieeruvus populatsioonis 10 13
võimalik määrata, mitu erinevat geeni konkreetset tunnust kontrollivad. Kui 1/64 järglaskonnast omab identset fenotüüpi ühega F1 põlvkonna vanematest, on tegemist kolme geeniga (trihübriidsel ristamisel on vanema genotüüp ühel 64-st järglasest). Just selline suhe ilmnes Nilsson-Ehle'i katsetes. Kui tegemist on nelja sõltumatu alleelipaari lahknemisega, peaks vanemtüüp ilmnema sagedusega 1/256, viie puhul aga sagedusega 1/1024. East analüüsis katsetes tubakataimedega 444 F 2 põlvkonna järglast ja ei leidnud sealt ühtegi, kes oleks väliselt identne ühega vanematest. Hiljem selgus, et tubakataimede õite pikkust kontrollivad 9 erinevat alleelipaari. Sellistesse arvutustesse tuleb siiski suhtuda ettevaatlikkusega, sest alati ei ole erinevate geenide mõju fenotüübile võrdne. Samuti võivad osa geene olla omavahel aheldunud. Lisaks tuleb arvestada keskkonna mõju. Resistentsus DDT-le on tunnus, mida kontrollivad mitu geeni.
võimalik määrata, mitu erinevat geeni konkreetset tunnust kontrollivad. Kui 1/64 järglaskonnast omab identset fenotüüpi ühega F1 põlvkonna vanematest, on tegemist kolme geeniga (trihübriidsel ristamisel on vanema genotüüp ühel 64-st järglasest). Just selline suhe ilmnes Nilsson-Ehle'i katsetes. Kui tegemist on nelja sõltumatu alleelipaari lahknemisega, peaks vanemtüüp ilmnema sagedusega 1/256, viie puhul aga sagedusega 1/1024. East analüüsis katsetes tubakataimedega 444 F 2 põlvkonna järglast ja ei leidnud sealt ühtegi, kes oleks väliselt identne ühega vanematest. Hiljem selgus, et tubakataimede õite pikkust kontrollivad 9 erinevat alleelipaari. Sellistesse arvutustesse tuleb siiski suhtuda ettevaatlikkusega, sest alati ei ole erinevate geenide mõju fenotüübile võrdne. Samuti võivad osa geene olla omavahel aheldunud. Lisaks tuleb arvestada keskkonna mõju. Resistentsus DDT-le on tunnus, mida kontrollivad mitu geeni.
annaabi.ee 
