kui ka tsunftid omaette kui ka terve kodanikkond üheskoos. Pidustustel oli tavaliselt kiriklik taust, kuid sageli kasvasid need kiriklikest raamidest välja. Tõenäoliselt kõige silmapaistvam üritus keskaegses linna oli varakevadise paastu algust tähistav vastlakarneval. Siis püüti võimalikult palju süüa, ei koguda rammu 40-päevaseks kurnavaks paastuks. Iga gild või tsunft osles karnevalil tavaliselt omaette üksusena, gildi- või tsunftivanemate juhatusel.kuna paastu ajal oli suguelu keelatud, siis olid vastlad ülemeelikud selleski vallas: rongkäigus kanti vahel frivoolseid maske ja lauldi siivutuid laule. Peaaegu alati kuulusid vastlate kavva ka koomilised näitemängud, mida etendati turuplatsidel, gildihoonetes, kõrtsides või läbi linna veerevatel vankritel. Osal näitemängudel oli ka sügavam usuline taust. Kirikutes etendati jumalateenistusega seonduvaid näitemänge, näiteks
et tal oleksid korralikud riided seljas. Õpipoiss võeti ju meistri perre mitte ainult õpetada, vaid ka kasvatada. Õpipoisiaeg kestis tavaliselt 4-6 aastat, poisse võeti õpipoisteks 9-10aastaselt. Esimesed paar aastat oli õpipoiss pigem pererahva teenija, kuid viimastel aastatel ei tohtinud teda enam erialaväliste töödega koormata. Meistri loal võis õpipiss alustada sellitöö tegemist. Kui töö vastas tsunftivanemate nõuetele, kirjutati ta õpipoisiraamatust välja ja selliraamatusse sisse. Selliaeg kestis tavaliselt 5-6 aastat, kuidoli ka pika staaziga selle. See oli aeg, kui noormees õppis oma meistrilt töö peensusi ja tegi ka rohkem iseseisvat tööd, saades selle eest ka tasu. Mõne aasta pärast teatas sell, et on valmis minema rändama. See oli kõikidele sellidele kohustuslik, et nad töötaksid kolme erineva meistri käe all teistes
annaabi.ee 
