oli ühiskondliku elu tähtis osa. Pidusöök ja luksus olid omavahel tugevasti lahutamatult seotud. Toimusid turniirid, vastuvõtud ja muud seesugused pidustused. Luksuseks olid keskajal ka toidu valmistamise peened viisid. Peale toitude rohke vürtsitamise oli nooblile köögile iseloomulik toitude värvimine ja kallerdamine. Liha või kala oli kallerdises esindussöök. Pidusöögi tarvis võeti kasutusele kõige väärtuslikumad ehk auväärsemad nõud tsunftijootudel tsunftikannud, külaliste tervitamisel tervituspokaalid jms. Luksuseks ja sotsiaalseks tunnusmärgiks olid ka peened lauakombed. Mõõtuandev oli sel alal kõrgaadel, kelle käitumisviise püüdsid alamad kihid matkida. Etiketi järgi pidi söögilaud olema kindlalt kaetud laudlinaga. Söömaaeg algas traditsiooniliselt käte pesemisega. Seejärel loeti väike palve ,,Benedicite", toiduvõtmine lõppes tänupalvega. Esimene nime järgi teada olev kokk Tallinnas oli Conradus aastast 1312
vaestelegi jagus ülikute pidulaualt almuseid. Söömaaja ülejääkidest sai söönuks teenijaskond. Vaeste inimeste söömaaeg ei olnud nii luksuslik, nende pidusöök oli tegelikult kasina toiduga tubli söömaaeg. Tallinnas anti suuremate pühade puhul vaestele kaks korda rohkem toitu kui tavaliselt. Keskajal anti lauagildis vaestele heeringat, turska, jõuluõhtul liha ja võid. Pidusöögi tarvis võeti kasutusele kõige väärtuslikumad ehk auväärsemad nõud tsunftijootudel tsunftikannud, külaliste tervitamisel tervituspokaalid jms. Keskaja peod kestsid tunde ja peokohta koguneti juba ennelõunat ning pidutseti keskööni. 20 Mänd, 2004, lk. 241 Mitte ainult laudlinad, käterätikud, mööblikatted, padjad ja kallid nõud ei rõhutanud toimuva pidulikust ja suurejoonelisust, ka peoruum oli ise oli eriliselt kaunistatud, näiteks põrand võis olla kaetud värske muruga. Kõige olulisem oli valgus ruum pidi olema eredalt valgustatud.
annaabi.ee 
