1.Millest võiks raamat rääkid? Millest tegelikult rääkis? Raamat võiks rääkida üheksast Naiskirjaniku olukirjelduste raamat külmast kuust tutvustab Venemaa põhjapiirkondi nende inimesi ja loodust, kohalikke traditsioone ja tegevusalasi. 2. Meelde jäänud laused. Lk. 20. Neenetsi teisaldatav maja püstitatakse üpris kähku. Tsummi püstitavad naised. Maalitsasse (,,majas") pääseb sisse alt poolt. Lk. 21. Karusnahast ,,seinte" külge õmmeldakse katus peakott, alumine osa kaunistatakse ornamendiga, karusnahkade ja Kaleviga, äärsitatakse ,,sissekäik" hõlmad ja maalitsa ongi valmis. Lk. 22. Tundras ei saa lõket teha nii palju ei korja kütet kokku! Lk. 24. Päike, kuu, tähed ja tuul näitasid neenetsile tundras kätte õige tee. 3. Neid ridu lugedes sain palju targemaks nende rahvaste elust seal karmil maal
eluviis ei võimalda suuri erinevusi omandis: kõik tundraelanikud elavad ühesugustes tsummides, kannavad ühest materjalist riideid ning söövad sarnast toitu. Ainuke varanduslik näitaja, mis eristab üht inimest teisest, on põdrakarja suurus. See, kas inimene on tuhandepealise karja omanik või kuulub talle üksnesnelikümmend loma, määrab suuresti ära, kuidas temasse suhtutakse. Edukal karjasel on palju sõpru ja koostööpartnereid ning tema tsummi leiab tee suur hulk külalisi. Seetõttu huvitab neenetsi karjuseid sarnaselt saamidega enam loomade omamine kui nist saadav tulu. Mõnel juhul omandab ,,peade" omamise kirg ihnuse kuju. Tundub, et suure karja omamisega kaasaskäiv prestiiz ei lähtu niivõrd usinuse ja raske tööga saavutatud majanduslikust jõukusest, kuivõrd nn õnne olemas olust. Õnn aga tähendab neenetsite jaoks jumalate soosingut. Kuigi inimene saab karj
annaabi.ee 
