Hõlpsaks kaevandamiseks sobivat kulda arvatakse maapõues peituvat ligikaudu 60 000 tonni, kuid uuritud varu on sellest vaid pool. Suurimad ressursid on Lõuna-Aafrika Vabariigis (35 000 t), USA-s (6940 t), Brasiilias (3870 t), Kanadas (2500 t) ja Venemaal (pole avaldatud). Venemaal on kulda pestud paljudes kohtades, eriti tulemusrikkalt Taga-Baikalimaal, Ida-Siberis ja Kaug-Idas (Leena, Aldani, Indigirka, Oljokma, Vitimi, Kolõma, Amuuri jt. piirkondades), Sahhas (Kulari leiukohas), Tsukotkal, Altais ja Uuralis. Sealjuures on kõigis neis paigus seni toodetud suurte kadudega. Enamus kulda ei lähe siiski eheteks ega isegi mitte kuldmüntideks, vaid seda kasutatakse mujal. Kuna kuld on hea elektrijuht ning seda annab kanda väga kergesti teiste metallide pinnale, kasutatakse seda peaaegu kõikvõimalike kõrgtehnoloogiliste seadmete juures, kus elektrilised ühendused on väga olulised. Näiteks kõigi autode turvapatjadel on kullast vooluring
Barrow' neeme läbiv meridiaan. Mere Aasia rannik kuulub Venemaale, Põhja-Ameerika rannik USA-le. Mere pindala on 589 600 km², keskmine sügavus 40-60 meetrit ja suurim sügavus 160 meetrit. Veetemperatuur on suvel 4-12 °C, talvel -1,6...-1,8 °C. Meri külmub talvel kinni, suvel on lõunaosa jäävaba. Looded on nõrgad. Meres on vähe saari. Wrangeli saar on suur, ülejäänud tillukesed. Merre suubub ka vähe jõgesid ja needki on lühikesed. Suurimad neist on Amguema Tsukotkal ning Kuk, Utukok, Kokolik, Noatak ja Kobuk Alaskal. Viimasel jääajal oli suur osa maailma veest külmunud liustikesse ja mandrijäässe ning maailmamere tase 100-120 meetrit tänapäevasest madalam. Tsuktsi meri oli ära kuivanud ning Aasia ja Põhja-Ameerika maismaaühenduses. Seda maismaasilda nimetatakse Beringiaks ning selle kaudu pääsesid ürginimesed Põhja-Ameerikasse. Põhja-Ameerika asustati mitme lainena. Labradori meri
annaabi.ee 
