õiguse sõita rannasõidukaptenina. 1894. aastal Pitka abiellus ja astus samal sügisel õppima Paldiski merekooli, kus ta 1894. aastal sooritas kaugesõidukapteni eksamid. Seejärel sõitis Pitka erinevatel laevadel kaugetel meredel. 1899. aastal kutsutakse Pitka Liibavisse mereväeõppustele ja asub järgmisel kevadel teenima rannakaitse soomuslaeval "Admiral Uakov", mis hiljem Tusima lahingus jaapanlaste poolt põhja lasti. Pitka sünnikodu Järgnevad teenistused mitmetel tsiviillaevadel. 1902. aastal asub Pitka tööle Peterburis asunud Mühlentahli laevatehasesse, kus hakkab ehitama laevu Venemaa Vaikse ookeani laevastikule. 1904. aastal puhkenud Vene-Jaapani sõja ajal ähvardab teda mereväkke kutsumine ja sellest tapa- talgust pääsemiseks sõidab Pitka Inglismaale, kuhu järgmisel aastal viib ka oma pere. Eestisse naaseb Pitka alles 1911. aastal ja avab seejärel Tallinnas merekaubanduse ühingu "Johan Pitka ja KO". 1912. aastal asutab ta "Tallinna Laevade Ühistu". 1917
sajandist, oli ka J. Pitka täiskarsklane ja taimetoitlane. 1849. aasta sügisel astus ta veel ühte merekooli Paldiski omasse ja tegijärgmise aasta 28. märtsil Tallinnas kaugsõidukapteni eksamid. Ta sõitis mitmetel laevadel, kuni kutsusti 1900. aastal mereväeteenistusse Liibavis. Seal teenis J. Pitka 6 nädalat rannakaitsesoomuslaeval ,,Admiral Usakov'', saades tõenäoliselt mereväe reservlipniku auastme. Järgnesid taas vaba mehena meresõidud tsiviillaevadel, kuni ta 1902. aasta algul hakkas insener Mühlenthali laevatehases St. Peterburgis ehitama transpordilaeva Vene Vaikse ookeani eskaadri jaoks. 1904. aasta algul hakkas tal laev valmis saama, kuid 19. veebruaril algas Vene- Jaapani sõda ja mobilisatsiooni eest pääsemiseks purjetasid nii Pitka kui ka Mühlenthal Inglismaale. Järgmisel, 1905. aastal sõitis J. Pitka Paldiskisse, võttis sealt laevale ka oma pere ja viis samuti Inglismaale. Alul elati
lojaalsuses pole mul mingit kahtlust!” Kas sai see komme alguse just nii või hoopiski teisiti, pole enam täpselt võimalik teada saada. Kuid kui vaadata seda toimingut puht praktilisest küljest, siis kõikuvas ja tugevas kreenis oleval laeval muud võimalust üle ei jäägi kui kõike seda istudes teha. Kes ise merd sõitnud, teab, et tormise ilmaga on vahel toolilgi püsimisega suuri raskusi. Lõuna ühiskajutis tormisel merel Ühiskajutid olid ja on ka nüüd nii militaar- kui ka tsiviillaevadel. Need peaksid jätkuvalt olema kohaks, kus noor ja algaja laevaohvitser võiks saada vanematelt kolleegidelt õpetlikku eeskuju nii sõnas kui teos. Ikka selleks, et merel toime tulla ja selle toimetuleku üle hiljem uhkust tunda. Ajad on muutunud ja sellega ka kombed. Ranged seisusevahed laevaperes on kadumas – demokraatia võidutseb. Paljudes laevades on pealegi nii vähe mehi alles jäänud, et õiget ühiskajuti tunnet enam polegi. Söömine on nüüd tihti muutunud vaid põgusaks
annaabi.ee 
