Venemaa sajandil Vene impeerium 19. sajandil Territoriaalne ekspansioon 19. saj algul, Venemaa suur riik, mille valdused Ida-Euroopas, Põhja-Aasias ja Põhja-Ameerikas. 19. saj teisel poolel suurenes riik 16mln km2 18mln km2-ni (Soome, Poola, Bessaraabia, Kaukaasia, Taga-Kaukaasia ja Kasahstani arvelt). 20 saj alguses 22,2 km2. Seal 182,5 mln elanikku. Impeeriumi keskseks Suur-Vene. Kokku oli 29 kubermandu Venemaa Euroopa osas. Läänes lisaks 15. Idas lisaks 10 ja lõunas 3. Koloniaalpoliitika ja venestamine Impeeriumi koloniaalpoliitika polnud rahvuste vahel ühtne (sõjaväeline juhtimine autonoomiani). Taheti olla Euroopa kesksus ja vallutada hõivamata maid kus elasid metsikud hordid. Koloniaalpoliitika kolm põhimõtet: unifitseerimine, bürokratiseerimine ja venestamine. Venestamine oli mitmepalgeline. Venelased asusid elama vallutatud kohtadesse ja keelati põlisrahvastel rääkida ja kirjutada enda keeles. See o...
Aleksander Nevski (õlalindil tähega) Vladimiri I Andreas Esmakutsutu Mitte priviligeeritud seisustele määratud ordenite teenetemärgid: Anna ordeni medal. Sõjaordeni Teenetemärk ("soldati Georgi"). Medalid kui aumärgid: · üldiste teenete eest · mingist sündmusest osavõtu eest (konkreetse sõja/lahingu medal, mälestusmedal) · mingite muude väiksemate teenete eest Regulaararmee tekkimisega kaasneb laialdane mundrikasutus. Mundrikasutus laieneb ka tsiviilametnikele Katariina II ajal, kui määrati kubermanguametnike mundrid. Kolleegiumite asendamisel ministeeriumitega kaasneb ka ministeeriumi ametnike munderdamise. Mundris sisalduv informatsioon: · millises riigieenistuses mundrikandja on, kas tsiviil, sõjaväe või õukonnateenistuses. · millises ametkonnas teenitakse. · milline on mundrikandja koht sotsiaalses hierarhias. · millisesse seisusesse mundrikandja kuulus.
Esiteks presidentaalsed töökohad, mis on volitatud põhikirjaga (nendeks on näiteks kabineti ametnikud, kohtunikud, politseiülemad, saadikud ja erinevate komisjonide liikmed). Teiseks on nii öelda Plaan C ametid, mida kirjeldatakse konfidentsiaalse või määrava poliitilise iseloomuga (nendeks ametnikeks on näiteks konfidentsiaalsed assistendid ja spetsiaalsed abid). Ning lisaks veel mittekarjäärilised täideviivad ülesanded, mis antakse kõrge kvalifikatsiooniga tsiviilametnikele või siis inimestele, kes on tulnud avalikku sektorisse teisest sektorist otse kõige kõrgemalt tasemelt. Tavaliselt on nad sügavalt seotud presidendi programmide või poliitika loomisega. (Wilson, 1992, p. 371.) Kõik just ametisse nimetatud presidendid algatavad riigis talendiotsingu, et leida enda ümber kõrgelt kvalifitseeritud personali. Presidendid vajavad inimesi, kes on head kaastöötajad, omavad poliitilisi oskusi ja tema administratsiooniga sarnaseid vaateid.
annaabi.ee 
