Tsink Tsink on metalliline keemiline element, mille perioodilisustabelis on Zn ning mille aatomnumber on 30. Tsink on keskmise reageerimisvõimega sinakas-hall metall, mis tuhmub niiske õhu käes ja põleb õhus ereda, sinakas-rohelise leegiga, eraldades tsinkoksiidi suitsu. See reageerib hapetega, alkaanidega ja teise mitte-metallidega. Liitainena reageerib tsink lahjendatud hapetega, vabastades reageerimise käigus vesiniku. Tsingi reaktsiooniaste on +2. Temperatuuril 100 °C kuni 210 °C on tsink vormitav ning sellele võib anda erinevaid kujusid. Olles aga kuumutatud üle 210 °C muutub see metall rabedaks ning vormimisel pulbristub see kergesti. Magneetilised omadused tsingil puuduvad. Rakendusalad Tsink on enimkasutavatest metallidest neljandal kohal. Kasutatavuse poolest edestavad seda vaid raud, alumiinium ja vask. · Tsinki kasutatakse terase galvaniseerimiseks, et korrosiooni ära hoida
Tsingi ajalugu Sõna ,,tsink" on ebatavaline ja selle päritolu pole teada. Tõenäoliselt kasutas esmakordselt seda nime Paracelsus, Sveitsis sündinud sakslasest keemik, kes kasutas sõna ,,Zincum" 16. sajandil. See sõna tähendab saksa keeles ilmselt ,,hamba-sarnanast, teravaotsalist või sakilist osa", ja kuna tsingi metalli kristallid on okka-sarnased, siis näib selle päritolu üsna usaldustäratav. Iidses Indias oli tsingi tootmine väga levinud. Paljud kaevandamiskohad ,,Zawari kaevandustes" töötasid isegi vahemikus 1300-1000 e.Kr. Tsingisulamid on kasutusel olnud sajandeid
kuni 17. sajandini. Läänes tunti ebapuhta tsingi jäänuseid põletusahjudes juba antiikajast, kuid siis peeti seda väärtusetuks kraamiks. Tsink Tsink on esmatähtis element, mis on vajalik elus püsimiseks. Tsink leidub austrites, enamikus loomsetes valkudes, ubades, pähklites, mandlites, teraviljas, kõrvitsa ja päevalille seemnetes. Kliinilised uuringud on näidanud, et koos antioksüdantidega võib tsink aeglustada lihaste vanusest tulenevat degeneratsiooni. Ehkki tsink on vajalik selleks, et keha oleks terve, võib liiga suur kogus tsinki olla kahjulik. Metallilist tsinki ei loeta mürgiseks, kuid vabad tsingi ioonid lahuses on väga mürgised. Tsink (sümbol: Zn) tunnused On keemiline element järjenumbriga 30, metall. Tal on 4 stabiilset isotoopi massiarvudega 64, 66, 67 ja 68. Normaaltingimustel on tsingi tihedus 7,14 g/cm³. Tsingi sulamistemperatuur on 419°C ja keemistemperatuur on 907°C. Tsink on keskmise reageerimisvõimega metall, mis tuhmub niiske
Tsink Tsink on sinakashall metall, mis tuhmub niiske õhu käes ja põleb õhus ereda sinakasrohelise leegiga, eraldades tsinkoksiidi suitsu. Tsingi sulamis-temperatuur on 419°C ja keemistemperatuur 907°C. Tsink reageerib hapete, alkaani ja teiste mittemetallidega. Temperatuuril 100°C kuni 210°C on tsink vormitav ning sellele võib anda erinevaid kujusid. (Olles kuumutatud üle 210°C muutub tsink rabedaks ja pulbristub vormimisel kergesti). Tsink on enimkasutatavatest metallidest neljandal kohal (temast ees vaid raud, alumiinium ja vask). Tsingil on palju rakendusalasid näiteks tsinki kasutatakse terase graveerimiseks, et korrosiooni ära hoida, tsingist on vermitud münte (alates 1982. aastast on USA 1-sendiste
Tsink (Zn) Üldiselt Tsingist Järjenumber 30 4 stabiilset isotoopi massiarvudega 64, 66, 67 ja 68. Normaaltingimustel tihedus 7,14 g/cm³. Sulamistemperatuur on 419°C Keemistemperatuur on 907°C. Tsink on enimkasutavatest metallidest neljandal kohal (edestavad vaid raud, alumiinium ja vask) Keskmise reageerimisvõimega sinakashall metall Reageerib hapetega, alkaanidega ja teiste mittemetallidega Levinuim oksüdatsiooniaste on +2 Temperatuuril 100 °C kuni 210 °C on tsink vormitav ning sellele võib anda erinevaid kujusid. Tsingi ajalugu Sõna ,,tsink" on ebatavaline ja selle päritolu pole teada Tsingisulamid on kasutusel olnud sajandeid Sulatamine teostati esmakordselt umbes aastal 1200 Indias Läänes tunti ebapuhta tsingi jäänuseid põletusahjudes juba antiikajast, kuid siis peeti seda väärtusetuks kraamiks Rakendusalad Tsinki kasutatakse terase galvaniseerimiseks, et korrosiooni ära hoida
TSINK Tsink (Zn) valge, sepistatav, valatav ja kergesti valtsitav valge metall. Tihedus - 7,1 kg/cm³. Sulamistemperatuur - +420°C. Eritakistus - r = 0,059 W × mm²/m. Tsink 200° ¸ 300°C juures muutub rabedaks. Üle 300°C intensiivistub oksüdeerumisprotsess.500°C juures süttib ja põleb sinakasrohelise leegiga. Toatemperatuuri ~20°C juures ei oksüdeeru ega reageeri veega. Kasutatakse korrosiooni- kaitsekihina - tsingituna (galvaniseerimise ehk kastmise teel, või valtsitakse pinnale).
Suurim leiukoht maailmas on Kurski oblast. Püriiti (FeS2) tavaliselt rauamaagina ei kasutata , sest väävel halvendab püriidist saadud rauasulamite kvaliteeti. Püriiti kasutatakse väävelhappe tootmisel. Sideriit kujutab endast raudkarbonaati (Fe CO3). Raudkarbonaat reageerib süsinikdioksiidi sisalava veega, muutudes lahustuvaks raudvesinikkarbonaadiks : FeCO3+H2O+CO2=Fe(HCO3)2 Raua füüsikalised ja keemilised omadused Raud on hõbevalge keskmise kõvadusega metall. Lisandid muudavad raua kõvemaks. Raua tihedus on 7874 kg/m3 ja sulamistemperatuur 1539 kraadi. Raud on plastiline , mistõttu teda on võimalik valtsida ning sepistada. Ta on hea soojus- ja elektrijuht. Raud on magnetiseeritav. Raua kristallvõre muutub erinevatel temperatuuridel. Raud on keskmise aktiivsusega metall(asub metallide pingerea keskel). Kuivas õhus ta hapnikuga ei reageeri, kuid niiskuses kattub kergesti roostekihiga. Mida lisanditevabam on metall, seda püsivam on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
