Selliseid tööliste nõukogusid oli Venemaal loodud juba 1905. aastal, eesmärgiks võimu lihtrahvale lähemale tuua ja oma esindatust saada. Keisrivalitsus neid üldiselt tunnustada ei tahtnud ja näiteks Petrogradi Nõukogu juhtkond arreteeriti jaanuaris 1917. Terav opositsioon tsaari- valitsusele muutis nõukogud rahva hulgas 1917. aastal aga ülipopulaarseks. Petrogradi Nõukogus domineerisid mensevikud, selle juhiks oli alguses grusiin Nikolai Tsheidze (1864-1926) ja märtsi lõpust 1917 teine grusiin Irakli Tsereteli (1881-1959). Mensevike juhtimisel otsustati mais 1917 lubada nõukogu liikmetel kuuluda ka valitsusse, mis hakkas muutuma järjest vasakpoolsemaks. Seetõttu kujunes suvel 1917 kõige selgemini valitsuse vastu olevaks opositsiooniks bolsevikud ja nende populaarsus hakkas kiiresti kasvama, samal ajal kui valitsuse reitingud langesid. Kornilovi ,,ülestõus" tõi veelgi enam
esindajad. 27.02 kogunes Petregradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu (TSSN). Selleks, et omandada reaalsemat võimu, kutsuti üles moodustama selle nõukogu täitekomitee. See moodustati samal õhtul. Nõukogu oli poliitiliselt määratlemata, kuid täitevkomiteesse valiti parteide esindajad. Domineerisid vasakpoolsed ning nemad hakkasid määrama ka täitevkomitee ilmet. Selle esimeheks valiti gruusia päritolu Nikolai Tsheidze, aseesimeheks Aleksander Kerenski. Nemad olid mõlemad ka IV riigiduuma liikmed. Algusest peale olid need 2 võimukeskust omavahel seotud. Tekkis soov oma jõud ühendada ning moodustada ühine võimukeskus. 2.03 kutsuti seega ellu Ajutine Valitsus. Konsensuse alus hakkas koosnema kõigist riigiduumas esindatud parteidi liikmeteks. Lvov, välisministrist ajaloolane Pavel Miljukov, Aleksander Kerenski justiitsminister. Seega lõpetas monarhia Ve-l oma eksistentsi.
annaabi.ee 
