astrotsüüdid CDV-DLi sihtmärkrakkudeks. Oligodendrotsüütidel ei esine märkimisväärseid kahjustusi pärast nakatumist, kuid nende metabolism on oluliselt muutunud. Mitmete müeliini geenide avaldumine on tõkestatud CDV-DLi ajal. (Lempp jt., 2014). CDL-DL ajal domineerivad proinflammatoorsed tsütokiinid, mida võib leida nii verest kui ka tserebrospinaalvedelikust. Kui tuumori nekroosi faktori (TNF) mRNA ekspressioonitase on infektsiooni ajal tõusnud, siis anti inflammatorsete tsütokiinide transkriptsioon hoopis vähenud. Juba enne leukotsüütide infiltratsiooni ajju vabastavad mikrogliia ja astrotsüüdid proinflammatoorseid tsütokiine: IL-8, IL-6, IL-1 ja TNF. Katsetes in vitro rakkudega korreleerus
mõlemat reaktsioonipoolt küllaltki suures koguses. Antigeenide määramine veres ja kudedes: Turbido- ja nefelomeetrias mõõdetakse immuunreaktsioon valguse hajumise fenomeni kaudu. Nefelomeetrias lahuse hägususe suurenedes valgusvoog detektorisse suureneb. Turbidomeetrias lahuse hägususe suurenedes valgusvoog detektorisse väheneb. Neid meetodeid kasutatakse vereplasma valkude kvantitatiivseks määramiseks, ka uriinist, tserebrospinaalvedelikust. Komplemendi fiksatsioonitest: antigeen-antikeha kompleksi tekte detekteerimiseks kasutatakse komplemendi funktsiooni, st aktiveerumine immuunkompleksi toimel, lüüsiv toime. Aglutinatsioonil põhinevad meetodid: Hemaglutinatsioonitestid: antigeen-antikeha kompleksi teke toimub erütrotsüüdi pinnal, mistõttu tekib erütrotsüütide sadestumine- hemaglutinatsioon. Selle visualiseerimiseks on mitmeid võimalusi. Hemaglutinatsioonteste kasutatakse veregruppide määramisel.
annaabi.ee 
