Iga standartne leegion koosnes 9 tavalisest ja ühest eliitkohordist ning 120 hobusemehest. Ratsavägi ei olnud eraldi üksus, vaid jagunes tsentuuriate vahel. Neid kasutati rohkem luureks kui võitluseks. Tavalised kohordid koosnesid 6 tsentuuriast ja eliitkohort (mida nimetati esimeseks kohordiks) 5 maniipulist. Eliitkohorti juhtis kõige vanem ja kogenum sõdur, keda kutsuti esimeseks odaks (centurio primus pilus). Tema oli ka vastutav vägede igapäevaelu juhtimise eest. Rännakrivis said tsentuuriod ratsutada hobuste seljas ja distsipliini hoidmiseks sõdureid ka sauaga peksta. Igas tsentuurios oli ka optiod, kes said tsentuuriodeks pärast eelmise tsentuurio surma või erruminekut. Kaks tsentuuriat moodustasid 1 maniipuli. 10 kontuberniat moodustasid 1 tsentuuria. 1 kontubernium koosnes 8 mehest. Leegioni juhtis legaat e. kindral, kes oli ümbritsetud 6 sõjatribuunist. Legaat oli ametis umbes 3 kuni 4 aastat see oli ettevalmistus provintsi juhtimiseks. (Cavazzi 2012) 1.3. Taktika
ratsanikku. Hiljem see arv tõuseb. Augustuse ajal oli 6100 jalaväelast 720 ratsanikku plus kergejalavägi ja abiväed. Leedionides võisid teenida vaid kodanikud, liitlased olid eraldi üksused aga pidid tegutsema kooskõlas leegionidega. Armee juhataja kandis nime kas konsul või preetor, sõjaväeabiülem kandis nime legaat määrati senati poolt. Igas leegionis oli kuus sõjatribuuni, sõjatribuunid moodustasid Rooma leegioni staabi. Tegelike komandöridena toimisid tsentuuriod, neid määrati sõjalise vapruse ja kogemuse põhjal. Juba varase vabariigi ajal maksis Rooma riik sõduritele kompensatsiooni stipendiumi. Stipendium ei olnud palk vaid kompensatsioon, seda ei makstud rahas, maksti toiduainetes. Karistus väärtegude eest oli ihunuhtlus. Sõjaväkke astudes pidi astuja andma truudusevande sacramentum. Autasude süsteem oli samuti üksikasjalikult süstemeeritud, kõige tavalisem autasu oli loorberi pärg, veel oli autasuks sõjaväe auastme ülendamine
annaabi.ee 
