Esimeses liinis võitlesid kõige nooremad, vähe kogenud sõdurid, hastati (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad teiseks liiniks). Teises liinis võitlesid kogenenumad (hilistes kahekümnendates, varajastes kolmekümnendates) mehed, principes (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad esimeseks liiniks). Viimases liinis olid veteranid, triaarid (lad. triarii). Iga leegion jagati kümneks kohordiks, esimene kohort oli suurem ning koosnes kaheksast, iga järgmine kohort kuuest tsentuuriast. Kohorti juhtis üks tsentuuriotest. Iga liin oli jaotatud maniipuliteks, millest igaüks koosnes kahest tsentuuriast, kummaski 60 meest. Maniipulit juhtis kahest tsentuuriost (tsentuuria ülem) vanem. Ühes maniipulis oli 120 meest. Tavaliselt oli leegionis 10 maniipulit hastati, 10 maniipulit principtsi ja 10 maniipulit triaare. Triaaride maniipulid koosnesid tsentuuriatest, milles oli vaid 30 meest. Mariuse reformiga (1. ja 2
(Ibid) 1.2. Ülesehitus Augustuse sõjaväereformidega ehitati leegionid ümber. Iga leegion koosnes umbes 5000 mehest (lisaks preestrid, puussepad, pesupesijad jne.), sest kuigi standartne suurus oli 5240 meest, ei olnud leegionid kunagi täies koosseisus. Iga standartne leegion koosnes 9 tavalisest ja ühest eliitkohordist ning 120 hobusemehest. Ratsavägi ei olnud eraldi üksus, vaid jagunes tsentuuriate vahel. Neid kasutati rohkem luureks kui võitluseks. Tavalised kohordid koosnesid 6 tsentuuriast ja eliitkohort (mida nimetati esimeseks kohordiks) 5 maniipulist. Eliitkohorti juhtis kõige vanem ja kogenum sõdur, keda kutsuti esimeseks odaks (centurio primus pilus). Tema oli ka vastutav vägede igapäevaelu juhtimise eest. Rännakrivis said tsentuuriod ratsutada hobuste seljas ja distsipliini hoidmiseks sõdureid ka sauaga peksta. Igas tsentuurios oli ka optiod, kes said tsentuuriodeks pärast eelmise tsentuurio surma või erruminekut. Kaks tsentuuriat moodustasid 1 maniipuli
annaabi.ee 
