üks kummagi konsuli juhtimisel. Enamus ajast oli Roomal 25 leegionit tegevteenistuses. Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Hiljem kujunes leegionist roomlaste suurim iseseisvalt tegutsev väeüksus, kuhu kuulus enamasti 4500 sõdurit. Peamise löögijõu moodustasid 3000 raskeltrelvastatud jalameest, kes jagunesid allüksusteks: 30 maniipuliks ja 60 tsentuuriaks. Hiljem liideti 3 maniipulit üheks kohordiks ja leegioni meeste arvu suurendati kuni 7 tuhandeni. Ka leegionide arv kasvas pidevalt. Vanuse ja relvade järgi jagunesid jalamehed veel kolme rühma. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja raske viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Lisaks oli leegionis veel 1200 kergeltrelvastatud jalameest ja 300 ratsanikku
Selle reformi eesmärgiks oli sotsiaalsete pingete leevendamine ühiskonnas. Proletaaridele tehti võimalikuks sõjaväkke minek, neile anti riigipoolt relvastus ja ülalpidamine. Marius kes selle läbi viis oli konsulaastal 107eKr ja sel aastal viib ta ka selle läbi. Kõigepealt muudab ta sõjaväe ülesehitust: ta jagab leegionid kohortiteks, need omakorda kolmeks alaüksuseks maniipulid, iga maniipul jagati omakorda kaheks sadakonnaks ehk tsentuuriaks. Sõjaväe unifitseerimine mille ta ette võttis avaldus ka selles, et sõjavägi sai ühtse relvastuse- raskerelvastuse, väeosade sümbolid ühtlustati leegioni sümboliks sai leegioni kotkas, mis kinnitati ridvaotsa ka kanti marsikorras leegioni ees, see oli püha reliikvia mida tuli hoida ning selle kaotamine oli suur häbi mille eest võidi leegionääre ka karistada. Saavutuseks peeti ka seda, et kui õnnestus kätte saada kunagi röövitud leegionikotkad seda tähistati
annaabi.ee 
