1960 reorganiseeriti ENSV Ministrite Nõukogu juures asuvaks Arhiivide Valitsuseks. 1981. aastast Arhiivide Peavalitsus. 1990 reorganiseeriti Arhiiviametiks. 1996 Riigikantselei arhiivide osakonnaks, mis likvideeriti 1999 seoses Rahvusarhiivi loomisega.Sõja järgselt jätkasid tegutsemist riiklikud keskarhiivid: Riigiarhiivist sai ORKA, Riigi Keskarhiivist RAKA. Uue struktuuriüksusena tekkis juurde Parteiajaloo ja Parteiarhiivide süsteem, üleliidulise tsentrumiga Moskvas. Seda juhiti NLKP KK juures asuvast marksismileninismi instituudist. Filiaalideks parteiajaloo instituudid Eestis, mille alla kuulus parteiarhiiv.1944-50 oli ENSV RAKA direktoriks Voldemar Miller.1950. aastatel tehti arhiivides ideoloogilist puhastustööd. Lisaks ebaso- bivate isikute vabastamisele viidi läbi ka makulatuurikampaaniat, II maailmasõja mõjud arhiivinduse arengule tervikuna. · Dokumentide hulga meeletu kasv ja arhiiviväärtusega teabe samaaegne suhteline
Prantsusmaal sotsiaaldemokraadid ja kommunistid suutsid ajutiselt ületada omavahelised vastuolud (Saksamaal see ei õnnestunud 1932-33). Vasakpoolsete ühine protestimarss (veebruaris 1934). Koos hakati nõudma vabariigi enesekaitsele asumist. Kommunistide strateegia muutus: seni komintern (Nõukogude Liit) oli nõudnud klassivõitlust, mis välistas kommunistide koostöö sotsiaaldemokraatide ja liberaalidega (tsentrumiga). Saksamaa sündmused olid sokeerinud kominterni (Moskvat), kes soovitas Prantsusmaa kommunistidele uut taktikat rahvarinde strateegia. Kommunistide kostöö sotsialistide ja kodanlike liberaalsete parteidega (ehk tsentrumiga = radikaalide parteiga), kuna oli vaja moodustada ühisrinne fasismi ohu vastu (koos demokraatlike parteidega, kes ei pooldanud ei kommunistlikku ega fasistlikku revolutsiooni)
annaabi.ee 
