jooksul ja pöörete arvu juures. Tsentrifugaaljõu mõjul sadenevad punalibled koti põhja, nende peal on vereliistakute ja vere valgeliblede kiht ja kõige peal on plasma.Separaatoriks nimetatavas seadmes eraldatakse optilise kontrolli all eraldi kottidesse plasma ja punalibled. Esialgsesse kotti jääb vereliistakute ja vere valgeliblede kiht. Kolme- nelja ühe ja sama veregrupiga doonori vereliistakud ja valgeliblede kihid lastakse kokku voolata ning saadud vaheprodukt läheb uuesti tsentrifuugimisele. Tekib leukotsüütide ja trombotsüütide kiht. Leukotsüüdid, mida me kasutada ei saa, eraldatakse. Lõpptulemusena saadakse vereliistakute kontsentraat.Töötlemise käigus lisatakse punaliblede ja vereliistakute kotti ka toitelahus, et rakud püsiksid säilitamise ajal elus.Plasma pannakse peale eraldamist kiirkülmutisse, kus see peab olema tunni aja jooksul külmutatud kuni -30 kraadini. Kiire külmutamine hoiab plasmas olevaid hüübimisaineid lagunemast
pinnale ning kooritakse pealt ära. Liiv settib põhja ning eraldatakse hüdrauliliselt settetiiki. Seal eraldunud vesi retsirkuleeritakse. Esmasest separaatorist eraldub ka veel nn. "keskfraktsioon", mis sisaldab vett, savi-ja liivaosakesi ja bituumenit. See fraktsioon läheb flotaatorisse (scavenger cell), kus teda aereeritakse õhuga. Pinnale tõuseb täiendav kogus bituumeni "vahtu", mis koos põhiseparaatorist tulnud bituumse fraktsiooniga läheb tsentrifuugimisele. Tsentrifuugist väljub jääkvesi (reovesi) ning bituumeni lahus, mis destillatsioonil lahutatakse bituumeniks (produkt) ja vedelaks nafta fraktsiooniks. Toorbituumen on must, väga viskoosne vedelik (100 cP tempil 38 kr). See kuum toorbituumen suunatakse kohapeal koksistajasse (coker), kus ca 500 kr juures eralduvad gaasid ning vedelproduktide aurud ja raske jääk on asphalt, mis sisaldab polüaromaatikat. Viimane krakitakse rohkem
annaabi.ee 
