sammastega jaotatud pikkadeks löövideks. Basiilikate kõrval levisid kodakirikud. Erinevalt basiilikatest asuvad kodakirikute löövid ühise katuse all, on enamasti ühekõrgused ja puudub ka ristlööv, seetõttu liitub altariruum kohe pikihoonega Teiseks levinud ehitustüübiks olid tsentraalehitused, milles kõik üksikud osad on keskpunktist ühekaugusel. Tsentraalehituse idee pärines antiiksest ümartemplist. Varakristlikul perioodil olid levinumateks tsentraalehitiseks ümara või hulknurkse põhiplaaniga sakraalhooned Joonis 7. Püha Peetri basiilika plaan 8 BÜTSANTS Ehitati peamiselt basiilikaid ja kodakirikuid, kabeleid ristimiskodasid ja riskuppelkirikuid. Kasutati kivi ja tellkivi ning esile kerkis marmori kasutus. Roomlased oskasid katta kupliga ümmargust ruumi, bütsantsi ehitusmeistrid aga leiutasid uue võimaluse, kuidas siseruumis kerajate siilude ehk viklite kandiliselt ruumilt ümmargusele üle minna
34 kodakirikud. Erinevalt basiilikatest on kodakirikute löövid ühekõrgused ja puudub ka ristlööv, seetõttu liitus altariruum kohe pikihoonega. Teiseks levinud ehitustüübiks olid tsentraalehitused, milles kõik üksikud osad on keskpunktist ühekaugusel. Tsentraalehituse idee pärines antiiksest ümartemplist ning varakristlikul perioodil olid levinumateks tsentraalehitiseks ümara või hulknurkse põhiplaaniga sakraalhooned, nende kõrval võis kohata ka ühepikkuste ristiharudega (nn. kreeka rist) põhiplaaniga hoonet, mille keskosa oli kaetud kupliga. Varakristlikest ehitistest oli tähtsaim Püha Peetri basiilika Roomas (5.saj.; lammutatud 16.saj., tuntud ainult rekonstruktsiooni põhjal). Selle viielöövilise transepti, aatriumõue ja narteksiga sakraalhoone mõjus tänu hästi läbimõeldud mahtudele (aatriumõu,
annaabi.ee 
