kirjastaja Hartknoch Riias. Hupel annab välja ajakirju "Nordische Miscellaneen" ja "Neue Nordische Miscellaneen" 1781 1781. aastal asus Hupel välja andma oma ajakirja "Nordische Miscellaneen", millel oli ka jätkväljaanne "Neue Nordische Miscellaneen", mis ilmus 1798. aastani. Tegemist oli üldteadusliku ajakirjaga, mis sisuliselt jätkas "Topograpische Nachrichteniga" alustatut, pakkudes mitmesugust teavet Balti kubermangude kohta. Ajakirjale sai aga saatuslikuks Paul I tsensuuripoliitika, mistõttu ajakiri pidi ilmumise lõpetama. Lisaks tegevusele entsüklopedistina oli Hupel ka aktiivne eesti keele uurija ja uuendaja, 1780. aastal avaldas ta teose "Eesti keeleõpetus", mis põhiosas tugineb küll Anton thor Helle töödele. Tänu oma mitmekülgsele teadustegevusele sai Hupel tuntuks kui mees, kellelt võib Balti kubermangude kohta kõike küsida ja nõnda kannatas ta alates 1780. aastatest pideva
Sündmused toimusid 1850ndatel. Sündmusi kirjeldades rääkis Vilde siiski 19.saj lõpu ja 20.saj alguse sotsiaalsetest probleemidest, mitte 50a tagustest. Ta pidas silmas seda, mis erutas tegelikult ka 20.saj alguse tundeid – vägivald, mõisnike omavoli, ebaõiglus maarahva vastu. Kritiseeriti riigivalitsemise ja ühiskonnakriitikat läbi narratiivi. Miks oli vaja kriitikat peita? 1890ndatel ja 20.saj alguses võttis maad venestamine – siinsetel aladel tugevnes tsensuuripoliitika, mis poleks läbi lasknud kaasaegse poliitika kriitikat. Tsensuur ei lubanud olevikust rääkida, nii et tuli rääkida olevikust mineviku kaudu. Triloogia käsitleb talupoegade rahutusi 19.saj keskel erinevates Eesti paikades. Ta räägib vastupanust ja võitluse motiivist. Valikud, mida tehti romantilises kirjanduses, on paljuski säilinud ka realismis. Kogu Eestimaa kubermangus talurahva rahulolematus aset tõesti leidis, nt 1840ndatel toimus Pühajärve sõda
annaabi.ee 
