maksumaksjad): nad võitlesid harvem ja maksid vähem.7 Rooma oli ka tsensuslik linnriik, ja nii nagu kõik kodanikud ei saanud astuda leegionitesse või kuuluda komiitside kõige mõjuvõimsamatesse tsensuuriatesse, nii ei saanud sugugi mitte kõik astuda ka riigiametitesse. Alates patriitside eesõiguste kaotamisest 4. ja 3. sajandil eKr ei olnud plebeidel enam päritolust tulenevaid piiranguid. Kuid see-eest kehtisid (ja seda kiputakse sageli unustama) tsensuslikud nõuded. Kuna kõrgematesse riigiametitesse pürgimisel oli esimeseks astmeks teenistus sõjatribuunina, pidi taotleja suutma teenida ratsaväes – s.t ta pidi kuuluma ratsanike klassi ja olema vabana sündinud. Peale selle eeldati – vähemalt kuni 1. sajandi alguseni -, et kandidaat oleks teeninud ka mõned aastad sõjaväes. 5 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk. Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 34. 6 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk. Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 35.
vastupanu VS liberaalide hääleõigusliikumine, milles massiliikumine 1890.aastatel (igal voolul oma nt kultuuriseltsid, ajalehed). 20.sajandi alguses hääleõigusliikumise eesotsas sotsdemokraadid (1902.a. üldstreik). 1907 Rootsi mehed said üldise ja ühetaolise valimisõiguse. 1914 SAP oli II koja suurim partei. 1919-21 reform, mille tulemusena naised said võrdsed poliitilised õigused koos meestega. Ülemkoja valimistel kandidaatide tsensuslikud piirangud jätkusid 1920. aastateni. Parlamentalismi kehtestumine 1917. 1906 liberaalid ja SAP (sots.demokraadid) saavutasid enamuse parlamendi alamkojas: Konservatiivid (sh kuningas) takistasid parlamentalismi jõustumist. 1917 parempoolsed kaotasid valimised ja uus Talumeeste Liit ühines parlamentalsmi toetajatega. Gustav V proovis moodustada parempoolse valitsuse, mis aga ebaõnnestus ning ta oli sunnitud ametisse panema liberaalide ja SAP kabineti, millel alamkoja toetus.
annaabi.ee 
