Kogumiku pealkiri viitab sellele, et mängutehnilise meisterlikkuse "kosmosesse" lendamiseks tuleb alustada väikestest ja lihtsatest, teiste sõnadega "mikroasjades". Teost võib nimetada ka omamoodi Bartoki kompostitsioonitehnika õpikuks. Viimane loomeperiood Bartoki hilised teosed on tema loomingus kõige filosoofilisemad ning neid esitletakse ka kõige sagedamini. SIiia kuuluvad kaks viimast, 5. ja 6. keelpillikvartett (1934 ja 1939), "Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tselestale"(1936) , Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (1937), meisterlikest suurvormidest veel 2. viiulikonsert ning eriti Prkestrikonsert (1943). Viimane oli kirjutatud 1943. aastal USA-s Sergei Koussevitzky tellimuselBostoni sümfooniaorkestritele ninh selle esiettekanne toimus 1944. aasta detsembris, kui helilooja oli juba haigestunud leukeemiasse. See on viieosaline sümfoonia suurele orkestrile- kolmekordne koosseisu puu- ja vaskpuhkpillile ning suurendatud keelpillikoosseis
Komponeerimismeetod on üsna teoreetiline: sageli on teose aluseks üks intervall, mis eriti rohkelt esineb meloodias ja harmoonias ning mida nimetab konstruktiivseks intervalliks. Selleks on tal enamasti kvart: kvardikäigud meloodias, kvartharmoonia. Veel märksõnu: modernne helikeel, esineb nii polütonaalsust kui ka polümodaalsust (tänu rahvamuusikale). Loomingus on tähtsal kohal kammermuusika: Kuus keelpillikvartetti; Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tselestale; Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele; Sonaat sooloviiulile. Teosed orkestrile: Klaverikontserdid (3), viiulikontserdid (2), vioolakontsert. Tuntuim teos Orkestrikontsert (1943), pidas seda oma parimaks tööks. Paul Hindemith (1895-1963 Frankfurt am Main) Väga hea viiuldaja, vioola ja viola d'amore mängija, valdas ka klaverit, löökpille, mitmeid puhkpille. Seetõttu loonud sonaate ja kontserte paljudele erinevatele pillidele ja oli hea orkestritundja
sümfoonia" solistidele, koorile ja sümfooniaorkestrile,1989; "Glorificatio" sopranile, tenorile, segakoorile ja kammerorkestrile, 1990 jpt. Eespere on kirjutanud ka klaverikontserdi (1978), kaks viiulikontserti (1983,1988), flöödikontserdi (1995, Jean- Claude Gerard'i tellimus) ja vioolakontserdi (1997). 80. aastatel pälvisid tähelepanu tema baroksest repetitsioonitehnikast inspireeritud teosed ("Mängutoosid I-IV tselestale 1979- 82; 8 ritornelli klaverile 1982; Concerto ritornello kahele viiulile ja orkestrile 1982). Parima osa Eespere kammermuusikast moodustavad teosed, milles on ühendatud impressionistlik detailipeenus ja mitmekesine, kuid delikaatne stilisatsioon ("Trivium" flöödile, viiulile ja kitarrile, 1991; Flöödikontsert; Keelpillikvartett, 1999). Eespere uuemas loomingus on tugevnenud kõlalis-tämbriline mõtlemine ("In dies" klarnetile ja käsikellade ansamblile, 1999)
annaabi.ee 
