mõistlikule maailmale. Läbivaks teemaks on ideaalse ühiskonna otsingud, mis lõpevad paratamatult läbikukkumisega. Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui vaid utoopia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb triloogiaski verbaalseid arusaamatusi ja humoristlikke nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifestide, pamflettide ja poliitiliste platvormidega. Tsehhovi austajana oli Stoppard juba ammu plaaninud tsehhovlikku ,,vene näidendit", milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline ja dramaatiline. ,,Utoopia" keskmes on inimsuhted, ideaalide põrkumine tegelikkusega, moraalne küpsemine. Eksiilis viibivate vene intelligentide teed ristuvad erinevates Euroopa otstes. Tegevus toimub ajavahemikul 1846 kuni 1852 Moskva lähistel mõisas, Saksamaal Salzbrunnis, Pariisis, Dresdenis ja Nizzas. "Laevahuku" keskne tegelane on Aleksandr Herzen, mõjukas
Londonis, läbivaks teemaks on ideaalse ühiskonna otsingud, mis lõpevad paratamatult läbikukkumisega. Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui vaid upooia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb triloogiaski verbaalseid arusaamatusi ja humoristlikke nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifestide, pamflettide ja poliitiliste platvormidega. Tsehhovi austajana oli Stoppard juba ammu plaaninud tsehhovlikku ,,vene näidendit", milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline ja dramaatiline. Stoppardilt on lavale jõudnud veel näidendid ,,Midagi tõelist" (1982), ,,Hea õnn" (1988); vahepealsetel aastatel elas ta üle loomingulise madalseisu, kuid naasis võimsalt ,,Arkaadiaga" (1993), millele järgnes ,,Armastuse leiutajad" (1997). Ühtekokku on Tom Stoppard kirjutanud paarkümmend näidendit, tele- ja filmistsenaariume, kuuldemänge,