(Olmaru, Meriste, Lepp) oli võrdväärne ansambel. Võib oletada, et esietendus tekitas tunde, et kõnnitaksegi köiel. Nii on see ikka. Kukkumise hirmus hoitakse kramplikult kinni tasakaalupoomist. Pole vaja. Võetagu lõdvemalt. Võimalusi Tsehhovit lausa publitsistliku tänapäevasusega mängida on küllaga. Kas või «depressiivsete väikelinnade» võtmes ja Moskva, Tallinna või mis tahes suurlinna kui pääsetee illusiooni purustamises. Muutumine algab meist endist see on Tsehhovilt igavikku kanduv sõnum. Uus lavastus «Kolm õde» Anton Tsehhov Lavastaja: Peeter Tammearu Kunstnik: Jaanus Laagriküll Osades: Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Liina Olmaru, Triinu Meriste, Kadri Lepp, Indrek Sammul jt Esietendus 13. septembril Ugalas ,,Ööd Rodanthe'is" film pisaraahtale masohistile Mihkel Raud EPL 22.11.2008 Pisarakangutamine on ju tegelikult täitsa armas zanr. Igaühele meeldib oma masohhistliku poole
Sel ajal kujuneb välja Tsehhovi iseloom. Tal on tugev iseloom, ta on introvert, enesesse sulgunud. Ta valis ülikoolis arstiteaduskonna keegi ei tea, miks. Sellesse perioodi kuulub ka sügavam huvi kirjanduse vastu, ta hakkab lugema. 1878. aastal lõpetab ta gümnaasiumi heade tulemustega. Pärast gümnaasiumi lõpetamist sõidab ta Moskvasse ja astub ülikooli meditsiini õppima. Põhiline materiaalne abi tuleb perele Tsehhovilt. Alates 1879. aastast hakkab ta tegema kaastööd ajakirjades. Tsehhov avaldas oma tekste õhukestes ajakirjades need olid huumoriajakirjad. Neid oli palju 19. sajandil nt ,,Budilnik" (Äratuskell), ,,Oskolki" (Killud), ,,Mirskoi tolk" jne. Tsehhovi debüütteos on ,,Kiri õpetatud naabrile". Tsehhov üritab parodeerida poolintelligentsete inimeste kõnepruuki. Need inimesed pole eriti haritud, kuid nad pretendeerivad sellele, et nad on haritud. Tsehhovit hakkab huvitama keeleline klisee
annaabi.ee 
