õukonnatseremooniatega. Keisri isikut loeti jumalikuks, pühaks. Senat lakkas lõplikult impeeriumi valitsemisest osa võtma. Valitsemine läks keiserliku nõukogu kätte, mille liikmeteks olid nimetatavad ametnikud. Ametnike arv kasvas kiiresti. Hiigelriigi valitsemiseks ja võimuhaaramise vältimiseks nimetas ta endale 3 kaasvalitsejat. 2 augustust võisid valitseda 20 aastat ja pidid loovutama võimu tseesaritele, kes nimetavad uued tseesarid. Iga augustus ja tseesar valitses impeeriumi teatud osa, seega jagunes riik neljaks. Kuigi Rooma oli edasi pealinn, valisid kaasvalitsejad endale piiriäärsed asukohad. Diocletianus suurendas ligi 4 korda sõjaväe arvukust, muutes senist korda, mille järgi leegionid kaitsesid piire kindlas kohas. Sõdurid, kes aastate kaupa elasid ühel kohal, asutasid perekonnad ja omandasid kinnisvara, ei tahtnud enam hea meelega minna sõdima teistesse piirkondadesse. Seega ei
Rooma hiilgust taastada ning tegi hulga reforme, millest osa hoopis süvendasid Rooma killustatust ja allakäiku. Viis riigi pealinna Nicomediasse, tänapäeva Türgisse, jättes samal ajal Rooma omaette arenema. Andis nõnda aluse hilisemale Rooma riigi lõhenemisele kaheks riigiks. Diocletianus reformis ka võimupärimissuhteid, kehtestas võimusüsteemi kahe augustuse ja kahe tseesariga. Pärast augustuse surma pidi võimule tulema tema tseesarist poeg, kuid reaalselt polnud augustused ja tseesarid omavahel sugulased ja võimuvõitluse probleem säilis. 297. aastal nõudis Diocletianus kõigilt sõjaväelastelt ja oma palee ametnikelt endale ohverdamist, ning kes ei ohverdanud, jäi oma ametist ilma. Esimene kristlaste vastane edikt andis D välja 303. aastal, usutakse, et edikti taga oli pigem asevalitseja Galerius (ja tolle võimuahne ema). Edikt nõudis kirikute maha lammutamist, jumalateenistuste keelamist,
annaabi.ee 
