tugevuse on tihti tähtis veel ka ärrituse tähendus. Säärased nähtused, kus magaja ärkab üles selle tõttu, et ärritusel on tema jaoks eriline tähendus, tekitab küsimuse, mis toimub une ajal meie teadvuse või hingeeluga? Kindlasti on paljud tähele pannud, et tihti, kui meil on vaja üles tõusta varem kui harilikult, siis me ärkamegi õigel ajal, ilma et keegi oleks meid äratanud. Esimesena uuris seda nähtust umbes 100 aastat tagasi endine Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor Tschisch. Magama minnes otsustas Tschisch ärgata kindlal ajal, ärgates vaatas ta kella ja pani aja kirja. Need katsed kestsid kolm aastat ja nende arv ulatus üle saja. Tschisch leidis, et keskmine viga ärkamisajas oli temal 13 minutit ja et uni katseöödel ei erinenud millegi poolest harilikust unest. Sarnastele tulemustele jõudis ka teine uurija kelle nimi oli Vaschide'i. Lisaks Tschischile leidis ta, et viga ärkamisajas oli suurem pimedal ajal aastast. Une ja unenägude seos
üles. Sellest järeldub, et peale ärrituse tugevuse on tähtis ka ärrituse tähendus. Säärased nähtused, kus magaja ärkab üles seetõttu, et ärritusel on eriline tähendus, tekitab küsimuse. Mis toimub une ajal meie teadvuse ja hingeeluga? Näiteks tihti, kui meil on vaja ärgata tavalisest varem, ärkame me õigel ajal ilma igasuguse äratuseta. Esimesena uuris sellist nähtust endine Tartu Ülikooli psühhiaatriprofessor Tschisch, kes magama minnes otsustas kindlal ajal üles ärgata ning ärgates pani ta aja kirja. Katsed kestsid üle kolme aasta ja nende arv ulatus üle saja. Ta leidis, et keskmine viga tema ärkamisajas oli 13 minutit ja katseööde uni ei erinenud harilikust unest mitte millegi poolest. Sarnasete tulemusteni jõudis ka uurija Vaschide'i. Selliste tulemuste puhul, kus inimene ärkab kas sellepärast, et ärritaja omab tema jaoks
ärrituse tähendus. Säärased nähtused, kus magaja ärkab üles selle tõttu, et ärritusel on tema jaoks eriline tähendus, tekitab küsimuse, mis toimub une ajal meie teadvuse või hingeeluga? Kindlasti on paljud tähele pannud, et tihti, kui meil on vaja üles tõusta varem kui harilikult, siis me ärkamegi õigel ajal, ilma et keegi oleks meid äratanud. Esimesena uuris seda nähtust umbes 100 aastat tagasi endine Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor Tschisch. Magama minnes otsustas Tschisch ärgata kindlal ajal, ärgates vaatas ta kella ja pani aja kirja. Need katsed kestsid kolm aastat ja nende arv ulatus üle saja. Tschisch leidis, et keskmine viga ärkamisajas oli temal 13 minutit ja et uni katseöödel ei erinenud millegi poolest harilikust unest. Sarnastele tulemustele jõudis ka teine uurija kelle nimi oli Vaschide'i. Lisaks Tschischile leidis ta, et viga ärkamisajas talvel ja sügisel oli suurem kui talvel ja kevadel.
annaabi.ee 
