Raha said vahetada üksnes need, kes suutsid vastavas komisjonis tõestada, et nad impordivad Eestisse hädavajalikke kaupu. Piirangud valuutavahetusel kaotati 1920. ja 1921. aastal. Margakursi stabiliseerudes 1921. aasta algul võtsid Eesti kodanikud Eesti Vabariigi raha omaks. Säästmisel eelistati küll endiselt kuld- rublasid või teisi kuldrahasid, kuid tsaari paberrublade ülehindamine lõppes. Nõukogude valitsus oli ise tsaariraha väärtuse langusele kaasa aidanud, vedades seda kastide kaupa välja ning luues endale mitte millestki välisvaluuta allika. Hoolimata rahakursi kiirest langusest ning kõige sellega kaasnevast täitis rahareform oma eesmärgi: riik sai hädavajalikke vahendeid, eelkõige sõjapidamiseks, kuid ka koolide, omavalitsuste ja muude asutuste ülalpidamiseks, investeeringuteks ning maareformi läbiviimise alustamiseks. Raha käibelelaskmisest saadi Vabadussõja aastatel ligi 60 protsenti
toitlussalgad, kes käisid mööda külasid ja võtsid talupoegadelt seda, mida võtta oli. Paberil märgitud kogustest kinni ei peetud, võeti seda, mida sai teravilja, loomi, kartulit ja muud. Talupojad üritasid oma varusid peita, sest muidu ei olnud kevadel midagi külvata. Kui leiti, et on kaevatud, uuriti asja. Heinaküünid torgiti tääkidega läbi. Rahalised suhted kadusid raha kadus käibelt. Tsaariraha enam ei kehtinud, ajutise valitsuse välja antud kerenskid ei kehtinud, nõukogude poolt välja antud rahal ei olnud väärtust, ainus väärtus oli kullal. Linnades tagati inimestele tasuta kommunaalteenused elukoht, vesi, elekter, tasuta tramm ja muu tagati. Samas ei olnud kuigi vett, elektrit ja tramm ka ei sõitnud. Inimesed püüdsid lahkuda linnast ja minna maale, kus oli toitu. Nõukogude võimul oli vaja, et inimesed teeksid linnas tööl, seega kehtestati töökohustus ja
annaabi.ee 
