nende ettekuulutusi. EURIPIDES: Kolmas suur Ateena traagik Euripides (480 - 405 eKr) ei saavutanud kaasaegsete seas eelkäiatega võrreldavat populaarsust. Elu lõpul läks ta Makedoonia kuninga Archelaose kutsel Pellasse, kus ka suri. Euripides oli kaasaegsete jaoks ilmselt liialt uudne. Tema tegelased ei püüdnud enam alati leida head ja õiget teed, vaid olid valmis ka teadlikult halba tegema (Medeia samanimelises tragöödias tappis oma lapsed, et maksta ätte truudusetule mehele ja laste isale Jasonile). Ka jumalad pole tal enam tingimata õiglased vaid võivad käituda egoistlikult ja nimeste suhtes ülekohtuselt. Küllap kajastus siin Euripidese kaasaegse sofistliku filosoofia traditsioonikriitiline mõju, mida võis täiendada poeedi poolt teravalt tunnetatud moraalilangus Peloponnesose sõja ajal. ARISTOPHANES: Ateena kuulsaim komöödiakirjanik Aristophanes (u 445 - 386 eKr) lõi oma teosed Peloponnesose sõja ajal ja selle järel
Verdit paelus A. Gutierrezi "Trubaduuri" karakterite ja situatsioonide jõulisus, ta mõtles A. Dumas' (vanem) draamale "Kean", kavandas Shakespeare'i "Kuningas Leari". Ooperiks, mille kallal ta lõpuks tööle asus, osutus hoopis E. Souvestre'i ja E. Bourgeois' unustatud näidendi alusel kirjutatud "Stiffelio". Tundub, et saksa pastori naiivsetest hingepiinadest pajatav lugu köitis helilooja tähelepanu eeskätt uudse kangelase uudsete meeleseisundite poolest. Truudusetule abikaasale andestav jumalasulane, kirikus toimuv tegevustik ja mis kõige hullem, evangeeliumi lugemine ooperilaval kuulutati tsensorite poolt usu mõnitamiseks ning ooperis võeti ette mitmeid Verdi kunstilisi tõekspidamisi moonutavaid muudatusi. "Stiffeho" esietendus Triestis (16. XI 1850) möödus vaikselt. Ooperi muusikalised väärtused ei suutnud dramaturgilisi defekte katta ning teos kadus lavalt õige pea. Igihaljas kolmik.
annaabi.ee 
