tõukama, kusjuures peab mainima, et meloodia tase ei muutunud aeglasemaks ja halvemaks. Veidi aega mängisid esitajad neljakesi pilli taga, pidevalt üksteist välja tõukamas, kuid hiljem juba segasid nad oma käed üksteise vahel ära ning mängisid täiesti teadmatuses, kuid siiski õiget meloodiat. · Teine kavapunkt, mis mulle meeldis oli mäng trummikomplektiga, kus üks esitajatest mängis rahulikult trumme. Peagi tuli teine esitaja ja võttis temalt ühe trummi ära ning hakkas seda õiges rütmis taguma, hiljem tuli teine ja kolmaski, kes samuti võtsid esimeselt mängijalt pilli ära, nii, et lõpuks jäi esimesele mängijale võimalus taguda võid bassi ning pulkadega õhku lüüa, kuid teised mängijad mängisid igaüks
keegi jätsbändiks nimetanud – see oleks juba pilkamisena kõlanud. Nagu selgub, tekkis peale Karutsi jätsi teisigi äärmiselt omapärase koosseisuga (džässi silmas pidades) tantsubände, näiteks Kaarli Sammaste jazz. Napp info tolle ansambli kohta on pärit Viljandi Muuseumist ja selleks on üksnes 1930. aasta dateeringuga foto. Nagu fotolt (48) selgub, on see puhtakujuline keelpilliansambel, mida on täiendatud algelise, kuid juba selgelt tantsuorkestrile määratud trummikomplektiga; koosseisus pole aga ühtegi bassipilli. Ent nagu kirjutab I. Tõnurist: “Vanade külakapellide koosseisude ja ka mängukirjeldustega tutvumisel tekib siiski kahtlus, kas bassipill üldse nõutav ansamblipill oligi” (Tõnurist 1996: 81). On üsna tõenäoline, et seegi ansambel oli juba varem külakapellina eksisteerinud ja nüüd lihtsalt kaasaegsema suuna võtnud. Naabervalla mees Eino Juttus, kes mõni aasta hiljem mängis Uue-
annaabi.ee 
