kollast vesikuppu vähem vesiroose ja penikeelt. Veesisestest taimedest esinesid peamiselt mändvetikalised, vesikatk, kaelus-penikeel ja kardhein. Kuigi fütoplanktonit on vähe, võib siiski oletada vee õitsemist. Zooplanktonit leidub keskmisel hulgal, põhjaloomastikku vähe. Hea kalajärv, kus on rohkesti latikat, aga ka haugi, roosärge, särge, ahvenat ja linaskit. On andmeid kogre, kiisa, vingerja, lutsu, hingu ja vististi ka trullingu esinemisest. Sisselastud siiad, rääbised, kohad ja karpkalad pole siginenud. Hiljem on järve toodud peledit. Üsna produktiivne (kuni 25kg/ha) latika-haugi järv. Tõenäoliselt suudab koha järves siiski elada ning teda tuleks uuesti sisse tuua, kuid täiskasvanud isenditena. Mõrtsuka järv oli varem tuntud hea vähijärvena. Kolm korda esinenud vähikatk on aga vähistiku hävitanud. Veelindudest nägi O. Renno 1972. a. Kevadel järvel punapea-varti. Tõenäoliselt pesitseb siin
Kokku registreeriti 23 liiki: ojasilm, harjus, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, roosärg, lepamaim, linask, rünt, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas, koger, trulling, hink, vingerjas, luts, ahven, võldas. Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud. 1989. a. ja 1995. a. uurimistel jõevähki ei leitud. Enne vähikatku sissetungi kuulus Võhandu jõgi Eesti vähirikkamate veekogude hulka (zur Mühlen, 1900). 1897. a. ilmnes vähikatk Tamula järves, kus jõevähki püüti mujalt toodud püünistega. Sealt levis taud 1898. a. Vagula järve ja Pühajõge pidi kuni Sõmerpalu veskitammini, 1899. a. Kärgula mõisani ja 1901.
alburnus), tippviidikas (Alburnoides bipunctatus), nurg (Blicca bjoerkna), latikas(Abramis brama), koger(Carassius carassius), trulling(Barbatula barbatula), hink (Cobitis taenia), vingerjas(Misgurnus fossilis), luts(Lota lota), ahven(Perca fluviatilis), võldas(Cottus gobio). Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud. 1989. a. ja 1995. a. uurimistel jõevähki ei leitud. Enne vähikatku sissetungi kuulus Võhandu jõgi Eesti vähirikkamate veekogude hulka (zur Mühlen, 1900). 1897. a. ilmnes vähikatk Tamula järves, kus jõevähki püüti mujalt toodud püünistega. Sealt levis taud 1898. a. Vagula järve ja Pühajõge pidi kuni Sõmerpalu veskitammini, 1899. a. Kärgula mõisani ja 1901.
annaabi.ee 
