27.04 moodustusid kohe erakondlikud fraktsioonid. 1) Kadettide partei 2) Trudovikud vene haritlased, vene talurahva esindajad, kelle eesmärgiks oli jagada mõisamaad talupoegadele; nende selja taga mingit parteid otseslt ei olnud. 3) Autonomistid-föderalistid vene vähemusrahvuste esindajad Eesti saadikud ühinesid algul a-f-dega, kuid viimaste fraktsioon läks lõhki. Duumas domineeris vasakpoolne meelsus. Tegelik konflikt vallandus agraarküsimuses, tänu trudovike radikaalsusele selles vallas. Kardeti, et talurahava hulgas võivad vallandudauued mässud. 09.07 kogunes osa riigiduuma saadikutest 10.07 võeti seal vastu Viiburi(?) üleskutse. Selles kutsuti inimesi üles kodanikuallumatusele, noormehi mitte minema sõjaväkke ja õhutati rahvast mitte makse maksma. Tegelikke tagajärgi see ei toonud, vaid allakirjutanud said karistada. Küll aga jäi Viiburi üleskutse haritlaste teadvusesse.
tegutsema advokaadina. Tema karjäärile pani alguse 1905 revol mahasurumine, temast sai õige kiiresti üks kõige otsitumaid kaitseadvokaate, kes osales revolutsionääride ja pahempoolsete poliitikute vastu peetud protsessidel, sai kuulsaks kui tõeline kuldsuu. Oli vandekohtunike kogu, hea oraator läks hästi peale. Tema tuntus kaitseadvokaadina kasvas kiiresti, kutsuti osalema mitmetes organisatsioonides, 1912 valiti esseeride varinimekirjas riigiduuma liikmeks, seal tõusis nn trudovike fraktsiooni etteotsa (kõik tollases Riigiduumas olnud vasakpoolsed saadikud). Sai näidata oma kõnemehe andmeid ka Riigiduumas kritiseerides valitsust ja esitades nõudmisi jne. I ms aastatel tema kuulsus levis plahvatuslikult. Veebruarirevol puhkedes sai Kerenski karjäär veelgi kiirema lennu. Läbi mitmete ministrikohtade sai lõpuks peaministriks. Tema viga/häda lähtus ennekõike oraatorivõimetest. Tema peaministrina selgelt eelistas asju ajada miitingukõnelejana, mitte
annaabi.ee 
