sigalates või lautades. Vagonetiga süsteem on üldjuhul üsna töökindel ning võimaldab loomapidamishoonetes maksimaalset ruumikasutus. Üheks puuduseks on rööbastee, mida mööda rippvagonett liigub. Selleks kasutatav metalltala on raske ja lisa raskuseks on veel vagonett koos söödaga. Selline lahendus nõuab kas väga tugevaid laekonstruktsioone või erikonstruktsiooni käigutee riputamiseks. [2] Antud variandis kirjeldatava trossajami töökindluse kohta andmed puuduvad, kuna erialakirjandusest ei leitud näiteid sellise süsteemi kasutamisest. Projekti tingimuste kohaselt täidetakse vagonett söödaga söödahoidlas ja sööt transporditakse lauta kümnesse söödakünasse. Vagonetti liigutatakse käsijuhtimise teel distantsjuhtimispuldist või vagoneti juurest ja seisatakse küna kohal. Joonis 1.1. Projekteeritava rippvagoneti tehnoloogiaskeem: 1 – elektriajam, 2 – rippvagonett,
tükis ujukikambriga, siis on välditud lisaõhu kontrolli- matu sissepääs ja karburaatori tehases tehtud reguleering ei muutu ekspluatatsioonis. Samuti ei ole düüside puhasta- miseks vaja karburaatorit mootorilt maha võtta; tuleb vaid välja keerata vastavad kruvikorgid. Segukambri südamik kinnitatakse segukambri kesta külge kruvidega, liitepindade vahel käsutatakse fiiber- tihendit. Segukambri kaant 7, milles paiknevad segusiibri ja -rikastusnõela trossajami nippelmutrid, hoitakse köhal vedruklambritega 8. U-kujulisel lamedal valgevasest segusiibril 12 on õhu sissevoolu pool väljalõige, mis soodustab segu lahjenda- mist väiksemal koormusel. Siibri ülaosas on ava doseer- nõela 10 kinnitamiseks ilma harilikult käsutatava vedru- lukustita. Küttesegu koostise reguleerimiseks on doseernõe- lal viis seade-ringõnarat. Siiber koos doseernõeiaga pan- nakse liikuma trossi ja tagastusvedru abil. Tühikäigupöör-
annaabi.ee 
