leidub ka kolme- või enamarattalisi ning koguni üherattalisi jalgrattaid. Jalgratta eelkäijad olid prantslase M. de Sivraci 1790. ja sakslase Karl von Draisi 1816. aastal ehitatud kaherattalised jalgadegatõugatavad sõiduvahendid. Tänapäeva jalgratta prototüübiks peetakse kettülekandega jalgratast, mille valmistas inglane Lawson 1879. Aastasadu ja - tuhandeid,terveid ajastuid veeresid teedel nelja rattaga sõidukid kõikvõimaliku vankrid, tõllad, kalessid, troskad jne. Kuigi nad erinesid hinnal, ehituselt ja otstarbelt, oli neil kõigil üks väärtuslik ühine omadus-nad toetusid kindlalt maapinnale. Ja juhtunuks noil ammustel aegadel mõni vastutustundetu veesegaja ette panema, et nelja ratta asemel võiks toime tulla kahega, mis lisaks veel paikneksid üksteise taga, tulnuks tal niisuguse jultumuse eest kallilt maksta. Ükskord see hulljulge jumalavallatu mõte ikkagi tekkis ning kinkis inimkonnale väga
Euroopa. Suurlinnadest eelistati Pariisi, muuhulgas ka sealsete bordellide pärast, Itaalias käidi tervisevetel ning tutvumas antiikkultuuri pärandiga, Sveits paelus rändajaid maalilise loodusega, Inglismaal uudistati moodsat tehnikat. Inimese liikumiskiirus oli varauusajal veel naturaliseeritud, sõltudes veoloomast või tuulest. Kuni 17. saj. lõpuni oli peamiseks liikumisvahendiks ratsahobune, alles 18. saj. saavutasid ülekaalu vankrid, troskad ja tõllad. Üsna tavaline oli ka jalgsi rändamine, mis oli küll kõige aeganõudvam, kuid samas ka odavaim liikumisviis. Jooksvad kullerid läbisid päevas kuni 60 kilomeetrit. Weimarist Erfurti võis jõuda jalgsi nelja tunniga, postitõllaga kulus selleks aega tund kauem. Ühest riigist teise minekul tuli muuta tõldade telgede laiust, kuna teerööpad olid eri maades erineva laiusega. Esimesena Euroopas hakati Prantsusmaal ehitama chaussée'sid, mis võimaldasid korraga
annaabi.ee 
