[V.V. Struve ,,Vana- Idamaade ajalugu" Tartu, 1949] Vana riigi ajastu Egiptuses kadus piir jumala ja kuninga vahel. Ainuke vahe seisnes selles, et kuningat, vastandina ,,suurtele" jumalatele, nimetatakse tema elu ajal ,,armuliseks" jumalaks; kuid pärast surma kadus seegi erinevus ja temagi muutus ,,suureks", nagu olid teised jumalad. [V.V. Struve ,,Vana-Idamaade ajalugu" Tartu, 1949] Kuningal oli viis nime: oma päris nimi ja peale selle veel neli nime, mis talle anti troonileastumisel. Igal tema nimel oli teatav suhe tema pompoosse titulatuuri teatava koostusosaga. Põhiline trooninimi oli seatud Ülem- ja Alam-Egiptuse kuninga tiitliga. Vaarao isiklik nimi oli seotud ,,päikese poja" tiitliga. Selles tiitlis peegeldus selgesti Egiptuse usundi klassiolemus, kuningavõimu jumalustamine, usk despootia ,,jumalikkusesse". Egiptus saavutas tollel ajal suure võimsuse, mille poolest eraldus ta teistest, nagu räägitakse raidkirjas, asiaatide,
Tristan 1'Hermite vaatas oma nurgast pahura näoga nagu koer, kellele konti näidati, aga kätte ei antud. Vahepeal trummeldas kuningas rõõmsalt vastu tooli käetuge Pont-Audemeri marssi. Ta oli kinnise loomuga, kuid muret oskas ta palju paremini varjata kui rõõmu. 435 Vahel läksid ta rõõmu välised avaldused hea teate puhul väga kaugele: nii lubas ta Charles Südi surma puhul annetada hõbedase eesvõre Saint-Martin-de-Tours'i kloostri altarile ja oma troonileastumisel unustas ta anda korraldusi oma isa matmiseks. «Aga majesteet!» hüüdis äkki Jacques Coictier. «Kuidas on lugu selle ägeda haigusehooga, mille pärast teie mind siia kutsusite?» «Oo!» vastas kuningas. «Ma kannatan tõesti väga, vader Jacques. Kõrvad kumisevad, ja rinda kraabivad mul tulised rehad.» Coictier võttis kuninga käe ja katsus asjatundliku näoga ta pulssi. «Vaadake, Coppenole!» ütles Rym tasakesi. «Seal ta nüüd istub Coiotier' ja Tristani vahel.
annaabi.ee 
