· Saavad vajaliku orgaanilise aine toiduga. 1.astme tarbijad: rohusööjad, herbivoorid 2.astme tarbijad: loomtoidulised, karnivoorid 3.astme tarbijad: tipptarbijad Kolmanda troofilise taseme moodustavad destruendid ehk lagundajad. Bakterid ja seened tarbivad kõigi eelnevate tasemete surnud orgaanilist ainet, lagundades need taas mineraalaineteks. Aineringe moodustavad produtsendid, konsonendid ja destruendid. Ökopüramiid Ökoloogiline püramiid iseloomustab troofilistes tasemetes sisalduvat energiahulka. Ligi 10% energiast liigub järgmisele tasemele.
harunedes ja põimudes ning moodustades võrgustikke. Iga lüli võib hõlmata mitut sarnaste toidunõudlustega populatsiooni. See on kaart, mis selgitab missugused organismide grupid koosluse söövad milliseid organisme. Lülide arv on neis maksimum 6-7. Reeglid, mille järgi võrgustikud on moodustunud on väga keerulised. 47. Liigirikkus ja populatsioonifluktuatsioonid. Manipulatsioon ja näited selle kohta. Puuduvad tõendid, et putukate populatsioonid liigirikastes troofilistes kogumites fluktueerivad rohkem kui populatsioonid parasvöötmes, kus vähem liike. Seni kui populatsiooni kõikumistega kaasnevad ökosüsteemides toimuvate protsesside kõikumised, on liigirikkus puhvriks, mis kõikumisi tasandavad. Tõenäoliselt on sellised puhverdatud ökosüsteemid stabiilsemad kui vähese liikide arvuga, suurte populatsiooni kõikumistega ökosüsteemid. Liigirikkuse ja ökosüsteemide funktsioonide vaheliste seoste kohta on vähe andmeid, enamasti on tegemist
tähtsusega probleem 2) puuduvad raha ning aeg, et uurida iga liiki eraldi 3) liikide klassifitseerimine troofilistele tasemetele on kasulik lihtsustus, mis aitab üldistada ja mõista looduses toimuvat 70.Probleemid organismide jaotamisel troofilistele tasemetele – skeemid, mis tehakse on ääretult lihtsustatud. Organismide vahel on märksa keerukamad suhted nii troofilise taseme sees kui ka troofiliste tasemete vahel. Samuti on organisme, mis on tegelikult paljudes troofilistes tasemetes nt omnivoorid või ka putuktoidulised taimed. 71.Fotosüntees kujutab endast protsessi, mille käigus CO2 seotakse kloroplastides leiduvate ensüümide poolt, juure kaudu saadakse vesi ja mineraalained. Päikesevalguse abil lagundatakse vesi hapniküks ja vesiniküks, millest suurem osa hapnikku lendub atmosfääri. Vesinikku kasutatakse seejärel CO2 redutseerimiseks ja esmast fotosünteesiproduktide tootmiseks
annaabi.ee 
