Tradits retoorika kõrval peaks olema ka teine perspektiiv, milles metafoori käsitletaks kui süntagmaatilist juhtumit (substitutiivne suhe on räme lihtsustus metafoori kohta). Genette’i “Figuurid” 3, kus vaadeldakse Prousti loomingut läbi metafoori ja metonüümia. Siin on retooril. figuure vaadeldud süntaktiliste kategooriatena (ka de Man ei süvene metonüümia staatusesse). Metonüümia seondub just süntagmaatikaga, metonüümia muutub seeläbi grammatilise sünonüümiks, troobiks jääbki ainult metafoor. De Manil ongi metafoor ja grammatika. Ch. Brook-Rose teos “Metafoori grammatika” (A Grammar of Metaphore, 1958 – vaatleb metafoori läbi grammatil. kategooriate, loob süsteemi metafooride klassifitseerimiseks, ja see on puhtgrammatiline – metafoorid, rühmituvad just oma grammatilise struktuuri järgi, mitte sarnasuse printsiibi järgi nagu trad. retoorika seda teeb – paradigm. teljel – aga see ei vii meid metafoori äraseletamisega eriti kuhugi.
Koorilauljatel puudus muusikaline haridus, jubilatsioone oli keeruline meelde jätta. Notke (Notke Kogeleja) aktualiseeris tekstide kirjutamise jubilatsioonide alla. Iga silp vastas ühele noodile, teksti laulmine oli tunduvalt kergem. Selliseid jubilatsioone hakati kutsuma sekventsideks. Erinevalt koraalist (kirikulaulust piibli tekstile) kirjutati sekventsidele spetsiaalseid tekste. Sekventsid oli iseseisvad laulud kirikuteenistuse sees ning neid hakati kutsuma ,,troobiks". 16. saj keelustati katoliku kirikus troobi loome (ka sekventsid peale viie põhilise). Troop jõudis sellegipoolest tõugata ellu sellise nähtuse nagu teater (üksikud dialoogised troobid, pigem erand kui reegel). Dialoogilsi troope kirjutati suuremate pühade ajal: · lihavõttetroop: ,,Quem queritis?" ehk ,,Keda te otsite?" · jõulutroop: karjased, ingel (uusi tegelasi tuli kogu aeg juurde, nt Herodes, Hommikumaa targad)
annaabi.ee 
