I osa- allegro collerico(algab B-mollist G-duur E-bemoll minoor) II osa- allegro comodo e flemmatico III osa- andante malincolico IV osa- allegro sanuineo- Marziale( lõppeb D-minoori põhiakordiga) Flegmaatilise ehk teise osa kirjutamisel visualiseeris Nielsen teismelisest, keda kõik armastavad. Lõpuosas aga visualiseeris rõõmsast mehest. Sümfoonia nr.3(1910-11) ,,Espansiva". Sisaldab soolosid sopranile ja baritonile, mida võib mängida klarneti või trombooniga, kui inimhääle kasutamise võimalust pole. Sümfoonia nr. 4(1914-16)- ,,The Inextinguishable". Kõige dramaatilisem ja võib-olla ka kõige paremini tuntud sümfoonia. Jagatud taas kord justkui nelja ossa. Sümfoonia on mõeldud kolmele flöödile, kolmele oboele, kolmele klarnetile, kolmele pasunale, neljale sarvele, kolmele trompetile, kolmele tromboonile, tuubale ja kahele timpanile ning keelpillile. Sümfoonia on neljas osas, mis mängitakse järjest ilma pausideta. I osa- allegro
mängida. 13. sajandini oli tsingil 5 sõrmeava ja loomasarvest lehter. Hilisemal versioonil oli pealpool 6 sõrmeava ja alumisel küljel 1 pöidlaava. Sellel oli eraldi huulik, mis valmistati harilikult vandlist, luust või sarvest. Keskaja tsinke, mida on liigitatud ventiilideta trompetiteks, valmistati nii sirgeid kui ka kumeraid. Tsinke kasutati koos tromboonide ja orelitega koorisaateks. Kõrgemas registris sarnanes kõla trompetiga, madalamas trombooniga. Plokkflööt 11. sajandi Prantsuse miniatuuril on näha kitseneva avaga pikiflööt. Seega on võimalik, et Inglismaale tõid selle normannid. Ingliskeelset nimetust recorder on esimest korda kasutatud 1388. aastal. Plokkflööt oli kirjas Derby krahvi, hilisema kuninga Henry IV varanimistus. Kuni 1470. aastani oli plokkflöödil 6 võrdsete vahedega sõrmeava ja 1 pöidlaava. Vanim teadaolev säilinud plokkflööt leiti ühe 15. sajandi hoone alt Dordrechtis
annaabi.ee 
