Tervislike eluviiside hulka kuulub ka tervislik toitumine. Tihtipeale einestab ta oma kiire elutempo tõttu väljas, kuid püüab vältida rämpstoitu. Moodne eestlane peab tähtsaks liikumist ja tegeleb vabal ajal tervisespordiga, tehes prestiizses spordiklubis aeroobikat või käies jõusaalis.Ta hoolitseb oma välimuse eest, püüab hoida end vormis ja olla igati terve. Moodne eestlane pole ei karjääri nimel lähisuhetest loobunud töönarkomaan ega ka trobikonda lapsi kasvatav pereema/pereisa. Tal on kindel partner, kellega ta on pikemalt aega koos olnud. Nad ei ole abielus, vaid vabaabielus. Tõenäoline on, et neil pole lapsi. Selle põhjuseks pole mitte võimetus neid saada, vaid pigem vaimne küpsemine ja majandusliku jõukuse kogumine selle vastutusrikka ülesande kandmine. Seega on tõenäoline, et laste saamine on lükatud kaugemasse tulevikku. Sellest tulenevalt võivad
Selle kandmine annab Kersti arvates lapsele rollitunde "mina õpin", väärikuse ja uhkuse, aidates eristada teda nendest lastest, kes veel koolis ei käi. "Kuus-seitse naist valvavad, et tikitud nimedega koolipluusid iga päev puhtad oleksid. Oma nimega tikitud sokke pesevad lapsed ise. Nii need ripuvadki puhtuse sümbolitena tuule käes nööril kooliõues. Vaheaeg on iga kahe kuu tagant. Kui rikkamad vanemad oma võsukest vaatama tulevad, kostitavad nad peale oma lapse veel trobikonda pisemaid. Moodsad emad viivad lapsi internetikohvikutesse. Poisid harrastavad seal nagu meilgi mänge, kus voolab verd ja sõjameestel lendavad pead otsast. Tais on televisioonikultus. Ükskõik, millisesse pisipoodi, kohvikusse, apteeki või sauna ka ei lähe, televiisor mängib kogu aeg. Päris omapead lapsi pildikastiga aga ei jäeta. Lapsed on Tais armastuse kehastus. Vanemate ja laste vaheline asine suhtlemine on tundmatu. Nii
enamasti jäävad lapsed lahutuse tagajärjel ema kasvatada. Seda teemat käsitles ka Maire Aunaste saade ,,Meie" (ETV 2005), kus rääkisid üksikisad. (suuline vestlus psühholoog Aija Kalaga. 09.01.2008) 1.1.4. Naine ja töö 19. sajandi naine oli puhtalt koduperenaine. Ei olnud mõeldav, et tolleaegne põllekandja läheb linna karjääri tegema. Siis olid tööd traditsiooniliselt jaotatud: naine pidi toitma ja kasvatama trobikonda lapsi, vaaritama köögis, aitama meest põllutöödel, talitama loomad ja pimedatel talveõhtutel tegelema käsitööga. Kuna talupidamises olid käed-jalad kogu aeg tööd täis, ei saanud juttugi olla vabast ajast. Kergem oli nendes taludes, kus abiks võeti teenijatüdrukud, sest peremees- ja naine andsid mustemad ning raskemad tööd enamasti neile teha, näiteks loomadele söögi etteandmised ja veekandmised, ja nii päevast päeva (Peterson 2006: 27).
annaabi.ee 
