topitud teadmisi, fakte, tähelepanekuid ja ka üllatavalt suurel määral tundeid. Nii nemad kui ka autor ise on küllaltki napisõnalised. Kuna Mati Unt ise oli ka ise küllaltki introvertne persoon ning andis enamuse oma melanhooliast ja ängist ühiskonnale just läbi oma teoste, siis võib iga raamatu peategelast kohati tema enda prototüübiks pidada. Kõik romaanid on täis binaarseid vastandusi, alates väikestest ja triviaalsetest (sees/väljas, riides/alasti), kuni suurte ja filosoofilisteni (eesti kultuur/maailmakultuur). Sellega seoses võib Mati Undi juures pidada väga eriliseks seda, et ta ei kajasta oma tegelasi vaid ühe nurga alt - iga karakter on kujutatud niihästi "mustana" kui ka "valgena". Tegelaskuju positiivne külg on pea alati lahutamatult läbi põimunud ebameeldiva "varjuküljega", tema negatiivse poolega. KOKKUVÕTE
liikumist, kuulid veerevad oma suva järgi. Teised kuulid piljardilaual pole enam tema seatud, tähistatavad (sisud) olid enne tema sekkumist olemas, tähistajad olid juba eelmistes mängudes tähistatavatega kohtunud ning tähendusi loonud. Kirjanik vaatleb vaid nende järjekordseid kohtumisi, märgi mälu. Unt ei paista selle pärast muret tundvat, et mäng enam temast ei sõltu. Undi romaanid on tulvil binaarseid vastandusi, alates väikestest ja triviaalsetest (sees/väljas, riides/alasti), kuni suurte ja filosoofilisteni (eesti kultuur/maailmakultuur). Iga karakter on kujutatud niihästi "mustana" kui ka "valgena", kirjeldatud "erisuunalisi liikumisi". Tegelaskuju (näit. Mattias, Heinrich Holla) positiivne külg on lahutamatult läbi põimunud jungiaanliku "varjuküljega", negatiivse poolega. Tegelaskujude vahel võib märgata ruumilisi ja ajalisi dialektilisi vastavusi, eriti Sügisballis, kus tegelased on väga representatiivsed
annaabi.ee 
