rõhutati inimese individuaalsust ja subjektiivset kogemust, põlati massivaimu sellele vastandati geenius, rüütliromaani tunnused: imed, maagiad, seiklused, üleloomulikkus ja fantastika, valgustusele vastandati rahvuslikkus, maailmakultus, maailmakirjandus, rahvuskultuur, rahvuskirjandus, religioosne elukäsitlus, Walter Scott: tekkis ajaloolise romaani zanr Inglismaa: leikistid- 1)William Wordsworth (1770-1850), näha ilu ka igapäevases, lihtsas ja triviaalses, hingelise valgustuse hetkedel avastada maailma uuesti ,,Lüürilistele ballaadidele" 2)Samuel Caleridge (1772-1834), soovitab hüljata kaine mõistlik suhtumine ja suunduda üleloomuliku, imelise ja irratsionaalse poole, ,,Lüürilistele ballaadidele", ,,Madoc", ,,Kehama needus" 3)Robert Southey (1774-1843), alguses kõige radikaalsem , hiljem konservatiivsem ja riigimeelsem Byron (1788-1824)- London, ema hoole all, isa jättis maha, 10-a lordi tiitel ja valdused, hea ujuja,
antikunst või midagi enamat kui lihtsalt halb maitse. 1966 aastal Ellouey tunnistas: "Olen kasutanud seda sõna "popkultuuri" terminiga ühekõrgusel, et kirjeldada massmeedia tooteid, aga mitte kunstiteoseid, mida me kasutasime "popkultuuri" elemendina. Popkunsti eelkäijaks õiglaselt pidanud , Marcel Duchamp ja tema "ready-made", dadaist Kurt Schwitters ja osaliselt Fernand Leger. Pop kunstnikud avanud masstootmise ja linnakultuuri omapärast poeetikat, leides tema banaalses ja triviaalses asjades, sündmustes, zestes, nende ümbritsevates keskkonnas, tänapäevases reaalsuses; Hollywoodi põnevusfilmides ja populaarses "staarides", ajalehes ja ajakirjas, Ameerika standardses elutasemes, mis on rajatud tehnoloogia arengute põhjal, ja reklaamides, plakatides, ,majapidamistarbedes, bulvariromaanides ja teadus- fantaastikas. Kõiges, mis tegi igapäevast keskmise Euro-Ameerika elaniku keskkonda XX sajandil. Võttes ära mass kultuuri
heuristilise protsessi tulemuseks, õpetatakse matemaatikat kui eelstruktureeritud valmis teadmisi. Konstruktivismis seevastu lähtutakse matemaatika ajaloolise kujunemise protsessist. Seejuures erinevad autorid ja teadlased toetuvad erinevatele lähtekohtadele, mistõttu eristatakse erinevaid konstruktivismi liike. Eristatakse triviaalset, Piaget` ja sotsiaalset konstruktivismi. Järgnevalt tutvume nende liikidega lähemalt. · Triviaalses konstruktivismis vaadeldakse ainult õpilaste teadmiste baasi konstrueerimist. Teadmisi vaadeldakse ülekantava informatsioonina, midagi antakse ja midagi kogetakse ning see on täielikult individuaalne protsess. Õppimine on tegelikult protsess, kus õppija, muutes oma varemõpitud teadmiste struktuuri, loob enesele uue kontseptsiooni (Leino, 1993, lk. 1-2). · Piaget huvi teadmiste vastu oli tunnetusteoreetiline ja järgis Kanti ideid. Selle kohaselt ei
valikut, kus inimene jätkab kas või enda ihuliku ja vaimse hävitamiseni (Paul 1995). Headus Erinevad autorid on püüdnud piiritleda ja täpsustada headust. Georg Moorei arvates viivad kõik taolised katsetused naturalistliku veani, sest hea on terviklik mõiste ja seda ei ole võimalik lahti harutada. Moraalset head tunnetatakse intuitiivselt. Ludvig Wittgensteini seletuse kohaselt kasutatakse mõistet hea kahes väga erinevas tähenduses: triviaalses ehk suhtelises ja eetilises ehk absoluutses. Näiteks hea laud hea tähistab antud kontekstis vastavust eelnevalt valitud mõõdupuule ja on lihtne faktilause. Hea inimese puhul on aga tegemist absoluutse väärtusotsustusega ja ükskõik missuguste sõnadega me ka ei üritaks head täpsustada, jääb see tabamatuks. Nüüdisaja pedagoogikaalast kirjandust analüüsides on jõutud huvitava tulemuseni: kasvatusmaailmast on kadunud hulk sõnu, mis sinna varem kuulusid, ning juurde on tulnud
annaabi.ee 
