eesmärkide, rollide, kommete ja ajalooliste vormidega lasta neil enda eest otsustada. Kuivõrd raske on seda vältida: Kierkegaardi käsitluse dramaatiline, argimõtlemise ja kogu tavapärase mõtlemise tulejoonele asetav tees on, et eksistentsi ähvardab kõikjal 8 selle kadumine. Enese kaotamine on reegel, autentne olemine erand. See seisukoht kordub Kierkegaardil üha uuesti ja uuesti; see on põhiteema, millel on hämmastavalt trivaalne sisu. Eksistents minu oma eksistents on filosoofiline põhitõde.(Saarinen 1985) Inimese ülim taotlus on olla subjekt, mina inimese ülim taotlus on eksisteerida. Selle on inimesed unustanud, nad on ,,unustanud, mida tähendab eksisteerida ja mida tähendab sisemine kirg.''(Saarinen 1985) Kierkegaard tahab öelda, et me peame lahti saama abstraktsioonidest, süsteemsusest, kõikehõlmavast teooriast. Abstraktne, spekulatiivne mõtlemine liigub juba
elati sessoonsetes asulates. Tuleb siiski märkida, et Eestist pole ühtegi emaküla seni leitud, kõiki kaevatud asulaid on tõlgendatud kui sessoonseid. Püügimajanduslik ühiskond Püügimajanduslike ühiskondadega teoreetilises plaanis pole Eesti arheoloogias praktiliselt tegeldud, mistõttu õpikutes esitatav pilt kiviaegsest ühiskonnakorraldusest on enamasti väga üldine ja trivaalne, sisuliselt marksistliku ühiskonnajaotuse ürgühiskonna kirjelduse väikeste parandustega variant. Kultuurantropoloogilised paralleelid püügimajanduse tingimustes elavate ühiskondadega ning eriti etnoarheoloogilised uuringud muudes maades lubavad püügimajandusliku ühiskonna kohta mõningaid järeldusi siiski 16 teha. Samas on variantiderikkus küllalt suur ning on raske otsustada,
annaabi.ee 
