rannaliivale. Ta ronis kaljule ning nägi mägist ja metsast tühja maad. Ta meel läks kurvaks, kui ta meenutas Gorvenali, oma isa Rohalti ja Loonnois’ maid, ent äkki rõõmustas ta südant jahimeeste kisa ja kära. Nähtavale ilmus kena hirv. Seejärel ka jahimehed, kes asusid teda kinni nabima ning siis ka tükeldama. Tristan segas vahele ja õpetas, kuidas oleks õige selle loomaga käituda. Jahimeeste kuningaks oli Marci. Kui Tristanilt küsiti, kust on ta päris ja kes on ta isa. Siis ta ütles ainult poolttõtt. Ta rääkis, et oli põgenenud oma kaupmehest isa juurest, et vaatata ka mujal maailmas ringi. Ning seejärel tegi ettepaneku jääda nende sekka ja õpetada neile teisigi ajujahi üksikasju. Nad läksid Marci juurde, peatusid uhke lossi ees. Loss kõrgus mere kohal, ilus ja võimas, hästi varustatud kõigega, et vastu panna rünnakutele ja neid tagasi lüüa. Nad olid jõudnud Tristani vanemate
«Pärast aega naerda küllalt.» Kui Tristan tüdrukut oli märganud ja kui kõik Gu-dule'i lootused kadunud olid, ei lausunud viimane enam ainustki sõna. Ta tõukas vaese Esmeralda poolelutult keldri nurka, ise aga seadis enese aknaava ette, haarates oma kätega nagu kulliküüntega aknalauast kinni. Ses asendis vaatas ta soldatite poole hullumeelse, vihase pilguga. Kui Henriet Cousin kongi juurde tuli, oli Gudule'il nii metsik nägu, et see taganes. «Härra,» küsis ta tagasi tulles Tristanilt, «kumma ma pean üles pooma?» «Noore.» «Seda parem, vanaeidega ei saa nii hõlpsasti hakkama.» «Vaene väike tantsijanna kitsekesega!» ütles vana vahisoldat. 474 Henriet Cousin tuli uuesti aknaava juurde, kuid ema pilk sundis ta silmi maha lööma. Ta ütles aralt: «Proua...» 2 8 1 Gudule katkestas teda väga tasase, kuid vihase häälega: «Mis sa tahad?» «Mitte teid, vaid seda teist.» «Missugust teist?» «Nooremat.» Gudule hakkas pead raputades karjuma: «Siin pole kedagi
annaabi.ee 
