Kuningas andis Isolde Tristani käekõrvale. Heledapäine Isolde värises häbist ja kurvastusest, sest ta oli teada saanud, et ta ei lähe Tristanile naiseks vaid Tristani kuningale. Saabus aeg, mil Isolde tuli usaldada Cornouailles’ rüütlite oholeks, ema tegi salaja armujoogi ja ütles Brangienile, et Isolde ja Marc peavad seda jooma, siis nad armastavad teineteist igavesti. Nii elus kui surmas. Päike paistis ja Isoldel ja Tristanil oli janu, teenijanna leidis veini, mille Isolde ema oli andnud Brangienile. Tristan ja Isolde jõid seda. Isolde tahtis Tristanit vihata kõige tehtu eest aga ta ei saanud, ta armastas teda. Ta südame oli haaranud õrn tunne, mis oli tugevam kui viga. Brangien, kes oli aru saanud, et noored olid joonid armujooki, tahtis maa-alla vajuta. Ainult tema teadis, millist halba ta oli põhjustanud. Isolde ja Tristan keeldusid söögist, joogist ja lohutavatest sõnadest,
Filmi sisu Film räägib väga ammustest aegadest, kus Inglismaa ja Iirimaa vahel toimusid suured lahingud. Inglismaa vapper rüütel Tristan, keda kuningas hoidis nagu oma poega, sai ühe lahingu käigus sügavalt haavata. Arvati, et ta on surnud ning ta saadeti kombe kohaselt paadiga merele. Paat aga jõudis Iirimaale, kus selle leidis Iiri printsess Isolde, kes hakkas koos oma hoidjaga Tristanit ravima. Selle käigus armusid noored piiritult. Kahjuks tuli Tristanil minna tagasi Inglismaale. Peagi aga toimus Iiri- ja Inglismaa lepituseks rüütlite võitlus, kus võitja sai endale Iiri printsessi. Kuna Tristan mõtles koguaeg Isoldest, teadmata, et ta on Iiri printsess, lubas ta võidu anda oma kuningale. Niisiis võitleski Tristan võidule ja Isoldest pidi saama Inglismaa kuninga naine. Algul üritasid noored oma kirge kontrolli all hoida, kuid mida aeg edasi, seda raskemaks see muutus. Nad kohtusid salaja igal ööl silla all, kuid peagi varises kõik
pisarad tema peale alla langesid, 480 tahtis teda sülle võtta. Ta püüdis eemale tõugata ema, kes käed ümber tütre piha oli sõlminud. See aga oli nii tugevasti oma lapse külge klammerdunud, et võimatu oli teda lahti kiskuda. Nii tuli Henriet Cousinil tütarlaps ühes emaga kongist välja tassida. Ka emal olid. silmad suletud. Päike tõusis parajasti ja platsile oli juba hulk rahvast kogunenud, kes eemalt jälgis, kuidas midagi mööda maad võlla poole lohistati. Tristanil oli surmanuhtluste ajal kombeks uudishimulikke võimalikult eemal hoida. Akendel polnud kedagi näha. Ainult kaugemal, Jumalaema kiriku GreveM-poolse torni tipus võis hommikuse taeva selgel taustal mustade täppidena näha kahe mehe siluette, kes arvatavasti sealt alla vaatasid. Henriet Cousin peatus viimaks oma kandamiga saatusliku redeli jalamil. Kogu see lugu oli ta südame nii pehmeks teinud, et ta vaevalt veel hingas, kui ta köie ümber tütarlapse veetleva kaela pani
annaabi.ee 
