tahtmatust vene ajal. Inimesed (karud, kes mõmisesid) uskusid ja teadsid ainult seda, mida neile nõukogude võim oli rääkinud ja koolis õpetatud. Teati, et ei tohi teha ega uskuda midagi, mis NSVL ei luba, milles oleks tegelikult väheke tarkust ja õigustki sees. Need tähed sümboliseerivadki tarkust ja teadmisi, milles oleks tõde ja tegelikkus. Vaiksed mehed Justkui tähekogusid on liivakstidesse puistatud lapsi. Pargiserval aga papid trimpavad napsi. Liivakastidest helgib kilkekiiri. papid aga otsivad kadund silmapiiri. Söödud on mõnisada grammi vorsti. Viinapudel saab tühjaks varsti. Ei keegi haista, kuis lõhnavad lehed ja muld. Neil päädes uitab tükike tahmast tuld. Veel enne, kui hinge haarab enesejälestus, käib sealt läbi mõnigi muistne mälestus. Üks neist kunagi laulis ja vahvsti lõõtsa mängis. Pärast kaisutas ilusaid plikasid sängis. Teine võimsalt jooksis ja purustas rekordeid.
Aerud muud kui välguvad aina, nagu lendaksid luiged. Ja aerude vahel tiirlevad aurulaevad, ikka üksteise järele, üksteise järele või teineteisest mööda, aina mööda. Ütle nüüd ise, kuidas sa seal ujud, kus niipalju aurulaevu. Juba paljast hirmust saad krambi jalga või rabanduse südamesse. Jah, oleks veel suine aeg, siis sa näeksid. Soojaga aina tudengid, tudengid, tudengid... venelased, sakslased, poolakad... kõik särgiväel, õllekorvid lootsikus... ise trimpavad, laulavad. Rahvas istub kaldal, kuulab. Mine katsu veel seal ujuda! Kohe mõlaga pähe, muud midagi. Ja ära piiksatagi, muidu saad paremini... Aga nüüd pole suuremat midagi, sellepärast pöörame siit paremat kätt, sest kaua sa ikka jõge vahid, vesi nagu vesi kunagi. Juba eile nägid teda. Puusilda tead sa ka! Mineval kevadel pidid jäätükid teise kaasa viima. Ega ta kivisillast kaugemale poleks saand, seal oleks ta ikkagi toppama jäänd. Küll nagises, aga paigal püsis
annaabi.ee 
