Ta taotles värskeid mõtteid, aktuaalsust. Vilde oli väga tugev ka sotsiaalsete olude kriitikuna. Lisaks oli ta hinnatud teatri ja kirjanduskriitik. Vilde tõeline suurus seisneb selles, et ta suutis oma loominguga suuresti edasi arendada eesti proosat ja draamat. Arnendas välja kriitilise realismi. Ta oli kritiseeris ühiskonda, näitas inimestele elu tõelist palet. Tähtis osa eesti kirjanduses on ka Vilde ajaloolisel triloogial, mis kirjeldavad mineviku klassivõitluse rängimaid episoode. Samuti lõi Vilde maailmalassilise draama ja arendas eesti draamat üleüldse. 6
Ristikivi ei jää ,,Hingede öö" kirjutamislaadi juurde. Laias laastus võib öelda, et kriis jätkub läbi 50ndate. Selle olukorra ta lahendab enda jaoks kuidagi ära 50ndate lõpuks ja 60ndatel algab uus viljakas loominguperiood. Ta hakkab kirjutama suuri romaane. Nagu öeldud, armastab ta planeerida, siis need romaanid on ka järjekordselt triloogiatena kirjutatud. Pilt on see, et saab valmis 3 triloogiat, igal triloogial on mingisugune vaheraamat (ei kuulu triloogiasse). Ta valib väga hoolikalt oma kirjutamisstiili, modernistlikkusest pöörasusest on mingeid jälgi. Ta kirjutab esimest triloogia vanade kroonikate järgi. Samuti valib ta ka teise triloogia puhul stiiliregistri ,,Mõrsjalinik" jt ühe tegelase loo ümberkirjutamine. Kolmandas tsüklis nii selget orienteerumist mingile alustekstile pole, aga mingi stiiline ühtsus siiski tekib kasutab kahte ajaplaani
annaabi.ee 
